Kas robotid võtavad meie töö ära?

Te seda videot juba nägite või? “Aga noh, ühte ma ütlen – masinad meid ei asenda.” Sellega tuli meelde, et pidin siia ju oma surematu tehno-optimistliku töö tuleviku nägemuse kirja panema. Kas robotid võtavad meilt töö ära? Kas me kõik sureme nälga? Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Hakkame aga otsast pihta. 

Töösuhe ei ole ratsionaalne kaalutletud tehing nagu saia ostmine. Pigem on tegemist ühe keskseima (lähi)suhtega inimese igapäevaelus, millele pühendatakse lõviosa oma ärkvelolekuajast. Hea töö nimel ollakse valmis muutma oma elustiili või isegi -kohta. Kui töösuhe pöörab nugadele, võib see mõjuda vaat et laastavamaltki kui kehv lahkuminek – lihtsalt õhtuti kammitakse kodus veiniklaasi taga Tinderi asemel CV-Online’i.

Kuid nüüd on keegi kolmas ilmunud me vahele, nagu ütlevad laulusõnad. Hoiatused robotite armee pealetungist tööturule on peavoolumeedias muutunud nii igapäevaseks, et selle toimumise üksikasjad tundub olevat juba puhttehniline tühi-tähi – kätte jõuab see lähiajal kindlasti. Kas ja millised muutused meie töösuhet siis 21. sajandil ees ootavad ning kas see jääb üldse püsima?

Pessimistlikumate arvestuste järgi suretab automatiseerimine inimtöö täielikult välja või jätab alles vaid need ametikohad, mille masinaga asendamine on liiga kallis. Näiteks autode käsipesud ja käsitsi marjade korjamine toimub tänaseni niimoodi vaid seetõttu, et inimtööjõud on odavam kui automatiseerimine. Tagatipuks aitab tehnoloogia töötajaid üha täpsemini kontrollida ja jälgida, mis muudab töö vaid intensiivsemaks. Seega pole oht ainult töökohtade robotitega asendamine, vaid väheste allesjäävate töökohtade muutumine kurnavalt robotlikuks (Spencer, 2018).

Eeltoodud maailmalõputeooriad lähtuvad eeldusest, et a) enamik inimese oskusi ja omadusi on asendatavad tehnoloogiaga ning b) automatiseerimine on odavam, mugavam ja tõhusam. Külmalt Excelis kalkuleeriv kapitalism teeks sellest juba omad järeldused ja määraks inimkonna saatuse. Selle peale tahaksin teha väikse mõtteharjutuse ning lasta kurjal kapitalismikolli hetkeks tõesti amokki jooksma. Kerime pildi kiirelt tulevikku, kus ootab ees sissetulekuta ja rakenduseta jäänud rahulolematu inimkond, kellest vaid vähestele jätkub defitsiitseid ning hinnasurve tõttu vähetasustatud töökohti.

Kui nüüd hakata mõtlema sellele, et kapitalismi eesmärk on teenida tulu ja kapitalismi toimimiseks on vaja turumajandust, tundub lõviosa inimkonna töötusesse paiskamine lihtsalt ennasthävitava sammuna. Esiteks puuduks maksejõuline tarbijaskond, kellele robotid üldse tooteid ning teenuseid pakkuda saaks. Teiseks tooks sissetuleku ja rakenduseta jäänud inimmassid vältimatult kaasa palju poliitilist ning ühiskondlikku ebastabiilsust (vähemalt senikaua, kuni kõik tööta ning rahata inimesed nälga surevad). Kokkuvõttes ei oleks tegemist just soodsa ettevõtluskeskkonnaga, kus automatiseerimisega saavutatud kokkuhoiu magusaid vilju nautida.

Muidugi ma möönan, et kohanemisaeg tehnoloogia kiire arenguga võib tulla keeruline. Tasakaalu leidmine uute võimaluste ning globaalse tööturu vajaduste, samas inimeste praeguste oskuste, ootuste ning asukoha vahel ei ole lihtne. Eriti valuline võib muutus olla neile riikidele, kes vaevu industrialiseerimise lävele on jõudnud. Kui mõnede autorite sõnul on oht, et kuni pooled USA olemasolevad töökohad automatiseeritakse järgmise kahekümne aasta jooksul, on arengumaade töökaotuse oht veelgi suurem – väidetavalt kuni 2/3 India töökohti ning 3/4 Hiina töökohti on automatiseeritavad (Spencer, 2018).

Samas on ka varasemad automatiseerimise mõjud järginud mustrit, kus esiteks tekib traditsioonilistes rollides segadus, millele järgneb kohanemisperiood ning protsess kulmineerub pikemas perspektiivis kasuga. Näiteks industrialiseerimine tekitas aastakümneid probleeme – alates muutustest töökohtade struktuuris kuni kohutavate töötingimusteni uutes tehastes. Hiljem ühiskond kohanes ning võitis rikkuses ja töölised said sellest võidust osa tänu haridussüsteemi kohanemisele ning ametiühingute tekkele (Krakovsky, 2018).

Võtame töö tükkideks

Teadmine, et kohanemisraskused on ees, annab meile vähemalt võimaluse asuda ettenägelikult mõjusid leevendama, selmet loota nende täielikule vältimisele. Teisalt ei tasu kalduda ka kõikehõlmavasse pessimismi tuleviku väljavaadete osas. Hetkel tundub tehnoloogia pealetungi diskursus keskenduvat teada-tuntud töödele, mis lähitulevikus tõenäoliselt ära kaovad. Hoopis vähem räägitakse sellest, millised tööd asemele tekivad ning millised oskused hinda hakkavad minema.

Palju räägitakse näiteks taksojuhtide või poemüüjate töö kadumisest, ent ka professionaalsed  erialad pole automatiseerimise eest kaitstud. Õigusbürood kasutavad juba täna tarkvara selliseks paberitööks, mida varem tegid alustavad juristid kallimalt ning aeglasemalt. Samuti on pildituvastustööriistad radioloogias juba vähemalt sama head, kui mitte paremad kasvajate tuvastamisel (Krakovsky, 2018).

Enamik automatiseeritud süsteeme on jäigad – näiteks kaasaegsetes autotehastes panevad autole tuuleklaasi ette tööstusrobotid kokkupanekuliinil. Kui hiljem on vaja autol tuuleklaasi vahetada, paigaldavad selle juba päris inimesed autotöökojas. Katkise tuuleklaasi eemaldamine, raami ettevalmistamine ning asendusklaasi paigaldamine nõuab liiga palju reaalajas kohanemist, et ükski kaasaegne robot seda kuluefektiivselt teha suudaks. Samuti võib pealtnäha tunduda, et isejuhtiv auto on paindlik ning kiiresti kohanev, ent pigem on tegemist nähtamatutel rööbastel liikuva rongiga (Autor, 2015).

Tehnoloogial on nähtavas tulevikus ka selged piirid, vähemalt kuluefektiivsete lahenduste mõttes. Võrdlemisi lihtne on automatiseerida rutiinseid ülesandeid, aga mitterutiinsed ülesanded on seni üle jõu käinud ka kõige võimekamatel tehisintellektidel. Need nõuavad analüütilisi, loomingulisi ja empaatilisi võimeid. Mida rohkem on töös mitterutiinseid tegevusi, seda tõenäolisemalt saab tehnoloogia olla üksnes abimees, mitte asendaja (Krakovsky, 2018).

Oluline on mõista, et automatiseerimine ei ohusta konkreetseid ameteid, vaid konkreetsete omadustega tööülesandeid. Sarnaselt IT-sektorile, kus juba täna otsitakse töötajaid „tööriistakohvris“ olevate oskuste alusel, peaks ka muid töökohti käsitlema osadest koosnevana – enamik töid ei koosne ühest ülesandest, vaid hulgast oskustest ning vastutusest. Tööriistakohvri täitmise metafoori kasutasid mitmed õppejõud ka mu viimaste magistriõpingute käigus ning erinevate valdkondade tööpakkumisi sirvideski võib märgata, et üldise hariduse või ametinimetuse põhise töökogemuse asemel otsitakse konkreetseid kogemusi või oskusi.

Töö ei ole maailmast otsas

Lisaks tööülesannetele, mida ka tulevikus inimesed paremini teha oskavad, tekitab produktiivsuse tõus omakorda vajadusi uute ametite järele. Uuringud näitavad, et ehkki mingites valdkondades on töökohti kadunud, tekib neid mujal selle võrra juurde (Krakovsky, 2018). Produktiivsuse kasv toob ilmselt kaasa suurema tarbimise ning see omakorda tööjõuvajaduse, nagu ajaloos varemgi läinud on (Manyika ja Spence, 2018). Näiteks Silicon Valleys on tehnoloogiasektori meeletu kasv omakorda õhutanud töökohtade kasvu kinnisvaras ja heaoluteenustes (nt massaaž) (Krakovsky, 2018).

Maailm on hetkel täis suuri, väikseid ja mikroskoopilisi probleeme, millega keegi tegeleda ei jõua. Inimeste võime pakilisemate probleemide puudumisel omale muresid ning vajadusi juurde „hankida“ on eneseirooniline meemimaterjal juba aastaid. 2012. aastal lisati termin „First World problem“ ka Oxfordi sõnastikku. Tundub ennatlik karta, et ühtäkki kõik tegevused otsa saavad, kui mõned praegused funktsioonid inimeste õlult ära võetakse.

Kas sina kardad roboteid? Või ei jõua pigem ära oodata, et mõned tüütud kohustused nende kaela ära sokutada? 


  • Autor, D. H. (2015). Why Are There Still So Many Jobs? The History and Future of Workplace Automation. The Journal of Economic Perspectives, Vol. 29, No. 3, pp. 3-30.
  • Krakovsky, M. (2018). The New Jobs – As automation takes on more and more tasks, what will human workers do? Communications of the ACM. January, vol. 61.
  • Manyika, J., Spence, M. (2018). The Falce Choice Between Automation and Jobs. Harvard Business Review. Economy. veebruar.
  • Spencer, D. (2018). Fear and hope in an age of mass automation: debating the future of work. New Technology, Work and Employment, 33:1.

Mida mees selles olukorras teeks?

Ma teile nüüd kirjutan – palgalõhest. Või nagu ma juba varemgi olen öelnud: ma ei viitsi vaielda teemal, kas see on lõhe või lihtsalt sooline üleühiskondlik sissetulekute erinevus – selle olemasolu ei saa hoolimata nimesildist ju keegi eitada. Ja ma nimme ei ütle, et postitus on “ainult naistele” või midagi taolist: justnimelt tasub ka igal mehel see läbi lugeda. Mulle vahepeal tundubki, et naised lakkamatult harivad ennast sellel teemal, kuidas ühiskond toimib ja kuidas see nendega käitub, samal ajal kui mehed istuvad kuskil õndsas teadmatuses ning ütlevad, et “minuga pole juhtunud – järelikult pole olemas”. Kuna arutelu aluseks on ühine infoväli, tekitab see ainult mõttetut suhtlemisbarjääri.¹

Mulle tundub, et palgalõhe mõiste iseenesest tüürib kogu selleteemalise arutelu juba kraavi ära. Kohe hüppavad välja mingid inimesed, kes hakkavad väitma, et seda saab mõõta ainult täpselt samas asutuses täpselt samadel ametikohtadel töötavate inimeste vahel ning sellisel kujul on tegemist ühe seninägematu kalaga, kes peamiselt karvaste feminatside mütoloogias ringi ujub.

Pildiotsingu feminist gif tulemus

Just selle pärast nimetaks ma seda käesoleva postituse kontekstis sooliseks sissetulekute erinevuseks. Naised ja mehed on Eestis ajast aega võrdväärselt palju tööd rühmanud, ennemuistsel aal taluperes oli see suhe isegi tugevalt naiste kahjuks. Meil on ka rahvakalendris nii palju naiste töökeeluga pühasid just seetõttu, et naised ennast liiga vara surnuks ei töötaks. Tänapäeval, kus kodus peetava ilutibi perekonnamudel on pigem midagi linnalegendi laadset, peavad enamik inimesi enda ülevalpidamiseks iga päev tööl käima – soost hoolimata.

Ma arvan, et seetõttu on raske vastu vaielda, et sissetulekute erinevus on suur probleem. Me ei saa öelda, et pool ühiskonnast peabki olema veerandi või kolmandiku võrra vähem kindlustatud, kui teine pool ühiskonda. Alles naistepäeva paiku avaldas Tuleva analüüsi, kuidas see on juba kandunud edasi pensionisambasse ning liitintressi toel kasvab see vahe seal omakorda nagu pärmi peal.²

Mina ka ei ole veel kohanud sellist inimest, kes vaataks naist ja ütleks, et ta meelega maksab talle vähem palka. Samas on see väga lihtsustatud vaatenurk sellele, kuidas sissetulekute erinevus üldse tekib, alates sellest, et väga palju neid protsesse, mis meil inimestele hinnangute andmisel toimivad, on täiesti alateadlikud. Kasvõi seesama, et me palkame inimesi, kes näevad meie moodi välja. Meile meeldivad inimesed, kes on meie moodi – me ei saa sinna midagi parata. Samas see paratamatult taastoodab senist ajalooliselt kujunenud olukorda, kus enamus juhtivatest kohtadest on valge keskealise mehe käes.

Pildiotsingu don draper gif tulemus

Lisaks on enamik struktuurseid palgaerinevusi sellised muna-ja-kana tüüpi olukorrad – näiteks armastatakse väita, et naised ise lähevad ju vähemtasustatud valdkondadesse tööle. Uuringutest on aga selgunud, et kui mingisse valdkonda hakkab tekkima rohkem naisi, hakkavad seal ka proportsionaalselt sissetulekud langema, ehk valdkonda enam ei väärtustata nii palju. Või väidetakse, et naised ise ei küsi omale kõrgemat palka, aga uuringutest selgub jälle, et kui naine ka küsib kõrgemat palka, siis talle seda tõenäolisemalt ei anta.

Just taolistel põhjustel on nende tendentside pöördumine nii aeglane. Üks suurepärane ladus lugemine sellel teemal pildi ettesaamiseks just tööelu kontekstis on Sheryl Sandbergi raamat “Lean In”. See on küll mõned head aastad tagasi välja antud, aga ilmselt pole kaotanud oma aktuaalsust. Etteruttavalt ütlen ka ära, et Sandbergi jutt tugineb läbivalt erinevatele legendaarsetele uuringutele, mitte mingile “mulle-tundub” kompassile või “ma pole näinud, järelikult pole olemas” retoorikale.

Üks mõte, mis minul seal tulukese põlema lõi, on see, et naised hakkavad valmistuma oma pereeluks enne, kui neil isegi paariline on:

“we compromise our career goals to make room for partners and children who may not even exist yet”

Näiteks hakatakse hoidma kinni töökohast, kust oleks hea ja turvaline vanemapuhkusele minna (ja siin võiks jälle süüdistamata analüüsida, kas asi on äkki hoopis ühiskonnas, kus peamine karjääririsk pereloomisel on ainult ühe poole peal). Või arvestatakse karjäärivalikul sellega, kuidas see võimaldab hiljem pereelu ühildada. Või ostetakse tarbetult suur korter, kuhu juba pesa punuma hakata. Kõik sellised väiksed otsused lõpuks ainult aitavad kaasa sellele, et naiste ja meeste positsioonid ning majanduslikud olukorrad on erinevad.

Samal ajal mõtlevad neid mõtteid lisaks naisele endale niikuinii tema tööandjad või kolleegid. Piltlikult valmistutakse esimesed 10 aastat naise karjäärist selleks, et niikuinii ta kohe-kohe teeb lapsed. Järgmised 10 aastat on tema taak see, et tal juba on väikesed lapsed. Ja sealt edasi on ta juba 40 ning võib kohe lina ümber keerata ja surnuaia poole roomama hakata. 

Piltlikult moodustavad kõik need teiste inimeste ootused ning hirmud naise karjääris pideva väikse vastutuule. Seetõttu on oluline, et naised ise märkaks neid alateadlikke mõtteid ning mustreid oma peas, millega nad ennast omakorda ise tagasi hoiavad. Üks asi, mida võiks endalt kogu aeg küsida – mida mees selles olukorras teeks?

Pildiotsingu what would jesus do gif tulemus

Ma võin vanduda, et peaaegu ükski mees ei mõtle õieti sellele, kuidas nt pereloomine päriselt mõjutab nende karjääri või kas see seda üldse mõjutab, enne kui laps on päriselt käes. Naised samal ajal muretsevad juba pikalt enne lapse tegemahakkamistki ette, kas neist on ikka õige uuele töökohale suunduda. A’la naisel on mure, et nad planeerivad aastakese pärast last teha üritama ning kas on eetiline minna uuele kohale. Väike arvutus näitab, et uuele kohale minekust alates jõuab ta seal töötada vähemalt pooleteist aastat, mis tänapäeva tööturul on igati okei. 

Seega – mida mees selles olukorras teeks? Nt tööle kandideerimine – naised kandideerivad uuele kohale siis, kui nad vastavad 101% tingimustele. Mehed kandideerivad juba siis, kui nad vastavad 60% tingimustele. Või palga küsimine – kui sa kandideerid kuskile ja sul tekib peas see number… Ja siis sa igaks juhuks võtad sealt selle 200 eurot maha. Pane see 200 eurot tagasi, sest hiljem kaubelda jõuab alati. Kokkuvõttes mõtle sellele, et sa vähemalt ise ennast ei saboteeriks.

Lõpetuseks ma sooviks, et neil teemadel rääkides oleks vähem vaenu ja kaitseseisundit. Nagu ma põgusalt välja tõin, on soolise ebavõrdsuse juured nii sügavalt meie ühiskondlikesse, alateadlikesse ning psühholoogilistesse protsessidesse sisse juurdunud, et konkreetset põhjust on raske välja tuua. Kindlasti pole siin kasu mingist süüdlaste otsimisest. Samas see, et keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased on. 

 

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do both is difficult at best .png

¹ Tegelikult see on masendav ja hämmastav, kui suur see suhtlemisbarjäär on ka naistel ka muidu igati intelligentsete, empaatiliste ning haritud meestega. Nii et väike nipp meestele – kui sa siiralt tahad olla oma naisele parem mees, siis ära mine “nende mingite feminatsiteemade” peale kaitseseisundisse, vaid päriselt kuula, mis tal mureks. Kui naine ütleb, et ta tunneb ühiskondlikku survet teha rohkem kodutöid või olla parem ema, ei ole kuigi palju abi rehmamisest, et “sa kujutad seda ette” või “aga ole sellest üle”. 

² Tegelikult seni on Eestis pensionilõhe pensioni arvutamispõhimõtete tõttu olnud Euroopaga võrreldes eesrindlikult väike – Eestis 3,7% ning Euroopas keskmiselt 40,2%. See on üks asi, milles me võiks üritada mitte teistele riikidele järgi jõuda. 

Finantsvabaduse noorem vend – asukohavabadus

„Kuidas sa kunagi päris elus hakkama kavatsed saada?“ ahastas minu klassijuhataja, kui kord ennemuistsel aal veerandi lõpus mu puudumisi kokku luges. Nimelt pidin toona kooli jõudmiseks ärkama juba kell 5:30 ja valisin selle asemel sageli väljamagamise ning kodus õppimise. Koolis kohal käisin siis, kui seda oli päriselt vaja, ehk peamiselt kontrolltöid tegemas. Hoolimata väga headest tulemustest olid minu puudumised talle pinnuks silmas lõpuaktuseni välja.

Kümme aastat hiljem võin murelikule õpetajale kinnitada, et „päris elu“ on õnneks osutunud hoopis mitmekesisemaks, kui toona oleks võinud ette aimata. Tänapäeval mõistetakse üha enam, et inimeste töörütm ja -stiil, töökeskkonna vajadused ning isegi ööpäevane bioloogiline rütm on väga erinevad. Kui nendega arvestada, suureneb ka produktiivsus. Eriti aktuaalne on see olukorras, kus aina suurem ja väärtuslikum osa tööst tehakse mõttega.

Töötaja ning tööandja suhe, samuti inimeste suhtumine töötamisse üleüldiselt on muutumas. Elu pole enam miski, mis juhtub siis, kui tööst aega üle jääb, vaid võimetele, vajadustele ning eesmärkidele vastavat tööd võetakse elustiili lahutamatu osana. Teatud palgatasemest alates ei ole inimese motivaatoriks enam raha vaid muud tegurid ning tööandja peab üha enam pingutama, et tipptegijaid endale tõmmata.

Ilmselt pole enamiku finantsvabaduse suunas pürgijate eesmärk palgaikkest vabanemisel jalad täiesti seinale visata, vaid ajada oma asja ning enda tingimustel. Näiteks minu enda esimene unistus on viljeleda nii paindlikku eluviisi, et soovi korral võin veeta talve Kreekas ning kevade kasvõi Viljandis. Nimetagem seda siis geograafiliseks vabaduseks või e-nomaadluseks. Eestist lõplikult lahkumise või töötamisest loobumise ihalust mu unistuste seas küll pole ning kindlasti on minusuguseid veel palju.

Lisaks üldisele vabadusele annab teises kultuuriruumis töötamine sellele kogemusele ka hoopis teise mõõtme, kui lihtsalt kiire nädalane reisike teise riiki. Näiteks kui ühe projektiga kuu aega Indias koolitusel olin, käisime E-R kursusekaaslastega päeval koolis, õhtuti väljas või asju ajamas ning nädalavahetused olid pühendatud ringiseiklemisele. Võõral maal oma argitoimetusi tehes võid tõsimeeli öelda, et oled seal elanud. See ei pea kehtima ainult eksootilistele seiklustele, vaid samasugune vahe on päriselt kuskile Soomaa metsa kolimisel või ilusate ilmadega nädalavahetuseti maakodus käimisel.

Seetõttu oli mul eriline rõõm lugeda LHV vingetest katsetustest oma töötajate rahulolu suurendamisel – nimelt on nad samuti taibanud, et töö on tänapäeval pigem elustiili osa ja karjäärieesmärkides on igas vanuses inimestel toimunud suur nihe. Ennekõike hinnatakse töö ja eraelu tasakaalu ning paindlikkust. Töötajate turgutamiseks avas LHV käesoleval talvel kliimapaguluskontori Malagas, kuhu soovijad ennast mõneks ajaks ümber võisid kolida (lennupileti pistis samuti pihku tööandja). Projekt oli nii edukas, et nad kavatsevad sellest teha iga-aastase traditsiooni.

Plaksutasin selle peale käsi ja tekkis kihk kohe a) LHVsse tööle joosta ja/või b) mingiks personalivaldkonna/tööandja brändingu visionääriks hakata. Kui nüüd tõsisemalt rääkida, on see loodetavasti särav sümptom üldisemast arengusuunast, kuhu kohalik töömaastik ühel hetkel (loodetavasti varem kui hiljem) tüürima hakkab. Ma ei mõtle isegi seda, et ettevõte tingimata välismaale terve kontori peaks sisustama, aga kaugtöö võimaldamine (ka pikemaks perioodiks kasvõi teisest riigist) võiks küll normaalsuseks muutuda. 

Ühest küljest räägime e-residentsusest ja soovist üha rohkem inimesi meie digitaalsesse kogukonda hõljuma tõmmata. Teisalt on meil hüüdlaused nagu “Talendid koju!”, mille keskne idee on inimesed just füüsiliselt(!) Eestisse kohale tuua. Äkki võiks nüüd korraldada vastuprogrammi “Jätame talendid koju” ja võimaldada neile nii paindlikke töötingimusi, et nad seda aastaringselt 9st 5ni ülemuse nina all tegema ei pea. P.S. Kui keegi arvab, et pilkkontakt töötajaga on lollikindlaim viis tagada, et ta päriselt tööd teeb (või ennast vähemalt tööluusi ajal ebamugavalt tunneb), siis mõelge uuesti.

Pildiotsingu haha good one gif tulemus

Riigikantselei ja Sotsiaalministeeriumi tellimusel koostatud analüüs “Tuleviku töö – uued suunad ja lahendused” nimetas samuti ühe tuleviku töövormina IKT põhise kaugtöö. Analüüs nentis, et tööandjate poolne peamine takistus ongi töötajate kontroll.

Kuigi töötegijale võib IKT-põhise mobiilse töövormi valik tuua kaasa suurenenud rahulolu ja kasvanud produktiivsuse, esitab selle töövormi rakendamine tööd andvale isikule mitmeid väljakutseid.

Olulisem neist on töötegija tööaja ja tulemuslikkuse jälgimine, mis muutub töötegija eemal viibides varasemast keerulisemaks. Varasema kontrollipõhise töökultuuri asemel eeldab IKT-põhise mobiilse töö kasutamine usalduslikku suhet töötaja ja tööandja vahel ning seeläbi ka erilist pingutust tööd andva isiku poolt, et võtta kasutusele uued juhtimismudelid.

Siiski pole tööandjatel varsti muud võimalust talendituru tingimustes ellu jääda, kui nende protsessidega kaasa minna. Kui töö tegemise vältimatuks eelduseks ei ole töötaja tagumiku kontakt kontoritooliga, toob paindlikkus lõpuks kasu nii töötajale, tööandjale kui ühiskonnale tervikuna.

  • Töötaja saab elada täisväärtuslikumat elu, sh asukohavabadust ja väiksemat tööga kaasnevat ajakulu (nt igapäevane kohalesõitmine).
  • Tööandja motiveeritumaid ning produktiivsemaid töötajaid, miks mitte ka vähenenud kontorikulusid ning väiksemat survet palga või töökeskkonnaga motiveerida.
  • Ühiskondlikul tasemel aitab see rohkem inimesi tööle tuua (mh liikumispuudega inimesi) ning neid seal ka kauem hoida (sest elu juhtub ka enne pensionit või finantsvabadust). Ka eelnimetatud analüüs juhib tähelepanu, et “uute töövormide kasutuselevõtt võib aidata lahendada Eesti majanduse ja tööturuga seotud struktuurseid probleeme pikemas perspektiivis”. Mingil määral võib see pidurdada ka linnastumist, sest (pea?)linna valgumine pole hädavajadus, et esiteks tööd leida ning seejärel igapäevane töölesõit vähegi talutavaks teha.

Kui paljudele teist on suur osa finantsvabaduse unistusest hoopis asukohavabadus? Kas ja kuidas selle suunas töötate?

Loo omale elu, millest pole vaja puhata..png

Kuidas palgalõhe mõjutab investeerimist, ehk miljoni euro küsimus

Eesti rahvuskala palgalõhe on viimastel aastatel visalt püsinud umbes 27% juures, ehk meeste sissetulekutega võrreldes teenivad naised keskmiselt 27% vähem.

“Palkade erinevusest ühte kolmandikku saab selgitada naiste ja meeste inimkapitali ning töökohtade erinemisega. Kahte kolmandikku sugudevahelisest palgaerinevusest ei saa nende teguritega põhjendada.” (Praxis

Laskumata vaidlustesse, kas palgalõhe on “päris” või kes on süüdi või kas tegelt #meestaobkõikkinniä, tekkis mul huvi läbi arvutada, kui palju selline sissetulekute erinevus naiste majanduslikku kindlustunnet mõjutab.


Võrdluse eeldused: 

  • mees ja naine
  • mõlemad 25-aastased
  • mõlemad soovivad 60-aastaselt pensionile jääda (35 aastat aega)
  • lihtsustamise huvides on välja jäetud inflatsioon, võimalikud elu kestel tekkivad vanemapuhkused/hüvitised (mis enamasti jäävad naise kanda ning halvavad säästmisvõimekust veelgi), ülalpeetavad jmt päris elu
  • praegu on Eestis naiste oodatav eluiga ca 82 ning meestel 73 aastat
  • arvutuse lihtsustamiseks majandab mees kuus 1000 euroga ja naine vastavalt 730 euroga (suurusjärgult see peakski olema keskmise palgasaaja reaalsus)
  • ütleme, et mõlemad suudavad säästa ja investeerida ca 15% palgast – mehel tiksub investeeringutesse 150 eurot kuus, naisel 109,5 eurot kuus
  • keskmine tootlus on 10% aastas

Võtsin investeeringute liitintressi kalkulaatori ette ja andsin tuld. 60. eluaastaks on portfellid järgmised:

  • mehel: 569 345,71 eurot
  • naisel: 415 622,37 eurot

Niimoodi see väga hull ei tundugi – vahe on ju ainult 153 723,34 eurot. Naine peab sellega küll mõne aja kauem ära elama, aga eks ta on ka harjunud kitsamalt läbi ajama.

Pilt läheb päris huvitavaks aga siis, kui mees selle palgalõhe samuti tuleviku suunas ujuma paneks, ehk kui ta selle 270 eurot kuus samadel tingimustel investeeriks. 35 aastaga kasvab sellest rahast:

1 024 822,27 eurot

See on üle miljoni euro. Üle. MILJONI! Euro.

Muidugi on tegemist ülimalt lihtsustatud arvutustega, aga kõik muud tegurid (tavapärased praktikad ühiskonnas nt lapsehoolduse jaotumise ning üksikemakeskse peremudeli, samuti elatisvõlglaste soolise jaotuse osas) aitavad pigem majandusliku lõhe suurendamisele veelgi kaasa. Kokkuvõttes võib öelda, et palgalõhe läheb naisele elu jooksul maksma terve miljoni.