Tarbijakaitse ristiretk, ehk Ryanairi saaga kuudepikkune lõpuvaatus

20180325_230844_00011060854847.png

Mäletatavasti seiklesin siin märtsikuus ärajäänud lendude ning Ryanairilt EL regulatsioonide alusel hilinenud lennu kompensatsiooni sissenõudmisega. Nimelt peab lennufirma piisavalt pika hilinemise puhul reisijale fikseeritud määras kompensatsiooni maksma, mis meie puhul oli kahe inimese peale kokku 800 eurot.

Kompensatsiooni nõudmisega läks mul esiteks lugu liigagi libedalt – juba paar päeva pärast reisi sain kinnituse, et mu taotlus rahuldatakse ning hüvitis saadetakse mulle 10 päeva jooksul. Kümne päeva jooksul ma selle ka sain, aga esimest korda elus sain peos hoida… pabertšekki.

Esiteks tegi kogu lugu mulle kõvasti nalja ning marssisin füüsiline rahapaber näpus kodupanka, kus sain klienditeenindajaga kõhutäie naerda, aga ka viisaka vastuse, et tšekkidega nemad ei tegele. Käisin järjest läbi veel paar Suurt Skandinaavia Panka, esialgne lust asendumas ärritusega ning suunurgad vaikselt allapoole vajumas. Olukorra traagilisust iseloomustas hästi see, kui ühes pangas ei saadud tšekist üldse midagi arugi ning arvati, et ma neilt reisikindlustust välja üritan nõuda.

Kindluse mõttes suhtlesin ka Eesti Pangaga selles osas, kas ja kus Eestis üldse tšekkidega tegeletakse. Vastus järgmine:

Meile teadaolevalt lunastab Eestis teatud tingimustel rahatšekke vaid Tallinna Äripank. Täpsemate tingimuste ja võimalike piirangute osas saate nendega otse ühendust võtta.

Kui selgub, et teie rahatšekki ei ole võimalik siiski Eestis lunastada, soovitame kontakteeruda tšeki väljaandjaga ning paluda see asendada ülekandega. Kui aga ka see ei ole võimalik, tasub uurida lähiriikide pankadest, kas ja millistel tingimustel nemad tšekke lunastavad.

Seejärel suhtlesin ka Äripangaga, kes teatas, et nemad võtavad vastu vaid tšekke, mis on a) väljastatud Euroopa Liidu pangas b) eurodes c) vähemalt 350-eurose väärtusega. Lisaks peaksin d) registreerima end kliendiks ja e) minema füüsiliselt Tallinna või Narva kohale. Samuti kaasneks sellega teenustasuna väike protsent tšeki summast.

Kuna eelnev tundus minu jaoks liiga suur sebimine, saatsin Ryanairile uue taotluse, et nad mu tšeki ülekandega asendaks. Lõppu viskasin jälle mõned kõveramad pookstavid EU261 regulatsioonist:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 3 we require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Oleks ma teadnud, kui palju sebimist mind veel ees ootab, oleksin ilmselt jumalat tänades tšekiga siiski Tallinna sõitnud, sest järgnes paar kuud täielikku Taaveti ja Koljati võitlust, mille käigus ma jäärapäise järjekindlusega Ryanairi live chati töötajaid ahistasin sest see oli ainus klienditeeninduskanal (peale Dublinis asuva paberpostkasti!), millega neil üldse ühendust saab.

Vahepeal märkasin, et sarnaseid juhtumeid, kus saadetakse tšekk, mida realiseerida pole võimalik ning hiljem e-mailidele enam ei vastata, on nende Facebooki lehel veel kirjeldatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on nendepoolse süstemaatilise pahatahtliku taktikaga. Selleks hetkeks oli mu esialgne tšekk tühistatud, ent ülekandest polnud endiselt kippu ega kõppu.

Põhimõtteliselt vahetasin nendega selle paari kuu jooksul kuus korda kirju ning vestlesin sama hulga kordi live chatis mõne järjekordse Peteri või Andrasega, kes keeleoskuse põhjal minuga küll pigem mõnest Bangladeshi klienditeeninduskeskusest purssis. Sealjuures paluti mult korduvalt ja korduvalt uuesti pangaandmeid, väideti vahepeal, et minu pank ei aktsepteeri ülekannet (mis oli vale) või ülekanne oli just samal päeval tehtud (samuti vale). Natuke lootust lisas olukorras see, et üks mu lugeja kuu aega tagasi kompensatsiooni ülekandena siiski kätte sai.

ryanair.jpg
Jagasin Facebookis rõõmu

Lõpuks panin just kõik materjalid kokku, et see saaga Tarbijakaitseametisse suunata, kui täna hommikul saabus pangaäpilt teavitus, et mu kontole on raha laekunud. Suur oli minu üllatus, kui kontolt vaatas lõpuks vastu sendipealt 800-eurone ülekanne Ryanairilt. Täpselt neli kuud pärast lennu hilinemist. 

Kokkuvõttes muutus kogu see kemplus minu jaoks lõpuks puhtalt põhimõtte küsimuseks ja mul on väga hea meel, et see siiski positiivse lahenduse sai. Rahast ka muidugi ära ei ütleks. 🙂 Minu järeldused saagast on järgmised: 

  • Kompensatsiooni taotlust tehes tasub kindlasti taotlusesse märkida ka lause: “We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.” (Lisasin vastava täienduse ka esialgsesse postitusse).
  • Kui suhtled Ryanairiga live chati vahendusel, kopeeri kõik vestlused hilisemaks tõestamiseks eraldi faili/google docsi.
  • Ole järjekindel!
  • Kui ikka ussi- ega püssirohust abi pole, saab aidata Tarbijakaitseamet, kes kuulub üleeuroopalisse võrgustikku ECC-Net. Sealjuures pole ka vahet, kui lend pidi toimuma mõnest muus Euroopa riigist ning lennupakkuja on üldse kolmandast Euroopa riigist. Ka minu juhtumi puhul oli Eesti EL tarbija nõustamiskeskus valmis koostöös Iirimaa vastava ametkonnaga menetlust alustama. Nendega saab kontakti aadressil consumer@consumer.ee.

Maggie Smith Role Models Heroes Etc GIF

Kas robotid võtavad meie töö ära?

Te seda videot juba nägite või? “Aga noh, ühte ma ütlen – masinad meid ei asenda.” Sellega tuli meelde, et pidin siia ju oma surematu tehno-optimistliku töö tuleviku nägemuse kirja panema. Kas robotid võtavad meilt töö ära? Kas me kõik sureme nälga? Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Hakkame aga otsast pihta. 

Töösuhe ei ole ratsionaalne kaalutletud tehing nagu saia ostmine. Pigem on tegemist ühe keskseima (lähi)suhtega inimese igapäevaelus, millele pühendatakse lõviosa oma ärkvelolekuajast. Hea töö nimel ollakse valmis muutma oma elustiili või isegi -kohta. Kui töösuhe pöörab nugadele, võib see mõjuda vaat et laastavamaltki kui kehv lahkuminek – lihtsalt õhtuti kammitakse kodus veiniklaasi taga Tinderi asemel CV-Online’i.

Kuid nüüd on keegi kolmas ilmunud me vahele, nagu ütlevad laulusõnad. Hoiatused robotite armee pealetungist tööturule on peavoolumeedias muutunud nii igapäevaseks, et selle toimumise üksikasjad tundub olevat juba puhttehniline tühi-tähi – kätte jõuab see lähiajal kindlasti. Kas ja millised muutused meie töösuhet siis 21. sajandil ees ootavad ning kas see jääb üldse püsima?

Pessimistlikumate arvestuste järgi suretab automatiseerimine inimtöö täielikult välja või jätab alles vaid need ametikohad, mille masinaga asendamine on liiga kallis. Näiteks autode käsipesud ja käsitsi marjade korjamine toimub tänaseni niimoodi vaid seetõttu, et inimtööjõud on odavam kui automatiseerimine. Tagatipuks aitab tehnoloogia töötajaid üha täpsemini kontrollida ja jälgida, mis muudab töö vaid intensiivsemaks. Seega pole oht ainult töökohtade robotitega asendamine, vaid väheste allesjäävate töökohtade muutumine kurnavalt robotlikuks (Spencer, 2018).

Eeltoodud maailmalõputeooriad lähtuvad eeldusest, et a) enamik inimese oskusi ja omadusi on asendatavad tehnoloogiaga ning b) automatiseerimine on odavam, mugavam ja tõhusam. Külmalt Excelis kalkuleeriv kapitalism teeks sellest juba omad järeldused ja määraks inimkonna saatuse. Selle peale tahaksin teha väikse mõtteharjutuse ning lasta kurjal kapitalismikolli hetkeks tõesti amokki jooksma. Kerime pildi kiirelt tulevikku, kus ootab ees sissetulekuta ja rakenduseta jäänud rahulolematu inimkond, kellest vaid vähestele jätkub defitsiitseid ning hinnasurve tõttu vähetasustatud töökohti.

Kui nüüd hakata mõtlema sellele, et kapitalismi eesmärk on teenida tulu ja kapitalismi toimimiseks on vaja turumajandust, tundub lõviosa inimkonna töötusesse paiskamine lihtsalt ennasthävitava sammuna. Esiteks puuduks maksejõuline tarbijaskond, kellele robotid üldse tooteid ning teenuseid pakkuda saaks. Teiseks tooks sissetuleku ja rakenduseta jäänud inimmassid vältimatult kaasa palju poliitilist ning ühiskondlikku ebastabiilsust (vähemalt senikaua, kuni kõik tööta ning rahata inimesed nälga surevad). Kokkuvõttes ei oleks tegemist just soodsa ettevõtluskeskkonnaga, kus automatiseerimisega saavutatud kokkuhoiu magusaid vilju nautida.

Muidugi ma möönan, et kohanemisaeg tehnoloogia kiire arenguga võib tulla keeruline. Tasakaalu leidmine uute võimaluste ning globaalse tööturu vajaduste, samas inimeste praeguste oskuste, ootuste ning asukoha vahel ei ole lihtne. Eriti valuline võib muutus olla neile riikidele, kes vaevu industrialiseerimise lävele on jõudnud. Kui mõnede autorite sõnul on oht, et kuni pooled USA olemasolevad töökohad automatiseeritakse järgmise kahekümne aasta jooksul, on arengumaade töökaotuse oht veelgi suurem – väidetavalt kuni 2/3 India töökohti ning 3/4 Hiina töökohti on automatiseeritavad (Spencer, 2018).

Samas on ka varasemad automatiseerimise mõjud järginud mustrit, kus esiteks tekib traditsioonilistes rollides segadus, millele järgneb kohanemisperiood ning protsess kulmineerub pikemas perspektiivis kasuga. Näiteks industrialiseerimine tekitas aastakümneid probleeme – alates muutustest töökohtade struktuuris kuni kohutavate töötingimusteni uutes tehastes. Hiljem ühiskond kohanes ning võitis rikkuses ja töölised said sellest võidust osa tänu haridussüsteemi kohanemisele ning ametiühingute tekkele (Krakovsky, 2018).

Võtame töö tükkideks

Teadmine, et kohanemisraskused on ees, annab meile vähemalt võimaluse asuda ettenägelikult mõjusid leevendama, selmet loota nende täielikule vältimisele. Teisalt ei tasu kalduda ka kõikehõlmavasse pessimismi tuleviku väljavaadete osas. Hetkel tundub tehnoloogia pealetungi diskursus keskenduvat teada-tuntud töödele, mis lähitulevikus tõenäoliselt ära kaovad. Hoopis vähem räägitakse sellest, millised tööd asemele tekivad ning millised oskused hinda hakkavad minema.

Palju räägitakse näiteks taksojuhtide või poemüüjate töö kadumisest, ent ka professionaalsed  erialad pole automatiseerimise eest kaitstud. Õigusbürood kasutavad juba täna tarkvara selliseks paberitööks, mida varem tegid alustavad juristid kallimalt ning aeglasemalt. Samuti on pildituvastustööriistad radioloogias juba vähemalt sama head, kui mitte paremad kasvajate tuvastamisel (Krakovsky, 2018).

Enamik automatiseeritud süsteeme on jäigad – näiteks kaasaegsetes autotehastes panevad autole tuuleklaasi ette tööstusrobotid kokkupanekuliinil. Kui hiljem on vaja autol tuuleklaasi vahetada, paigaldavad selle juba päris inimesed autotöökojas. Katkise tuuleklaasi eemaldamine, raami ettevalmistamine ning asendusklaasi paigaldamine nõuab liiga palju reaalajas kohanemist, et ükski kaasaegne robot seda kuluefektiivselt teha suudaks. Samuti võib pealtnäha tunduda, et isejuhtiv auto on paindlik ning kiiresti kohanev, ent pigem on tegemist nähtamatutel rööbastel liikuva rongiga (Autor, 2015).

Tehnoloogial on nähtavas tulevikus ka selged piirid, vähemalt kuluefektiivsete lahenduste mõttes. Võrdlemisi lihtne on automatiseerida rutiinseid ülesandeid, aga mitterutiinsed ülesanded on seni üle jõu käinud ka kõige võimekamatel tehisintellektidel. Need nõuavad analüütilisi, loomingulisi ja empaatilisi võimeid. Mida rohkem on töös mitterutiinseid tegevusi, seda tõenäolisemalt saab tehnoloogia olla üksnes abimees, mitte asendaja (Krakovsky, 2018).

Oluline on mõista, et automatiseerimine ei ohusta konkreetseid ameteid, vaid konkreetsete omadustega tööülesandeid. Sarnaselt IT-sektorile, kus juba täna otsitakse töötajaid „tööriistakohvris“ olevate oskuste alusel, peaks ka muid töökohti käsitlema osadest koosnevana – enamik töid ei koosne ühest ülesandest, vaid hulgast oskustest ning vastutusest. Tööriistakohvri täitmise metafoori kasutasid mitmed õppejõud ka mu viimaste magistriõpingute käigus ning erinevate valdkondade tööpakkumisi sirvideski võib märgata, et üldise hariduse või ametinimetuse põhise töökogemuse asemel otsitakse konkreetseid kogemusi või oskusi.

Töö ei ole maailmast otsas

Lisaks tööülesannetele, mida ka tulevikus inimesed paremini teha oskavad, tekitab produktiivsuse tõus omakorda vajadusi uute ametite järele. Uuringud näitavad, et ehkki mingites valdkondades on töökohti kadunud, tekib neid mujal selle võrra juurde (Krakovsky, 2018). Produktiivsuse kasv toob ilmselt kaasa suurema tarbimise ning see omakorda tööjõuvajaduse, nagu ajaloos varemgi läinud on (Manyika ja Spence, 2018). Näiteks Silicon Valleys on tehnoloogiasektori meeletu kasv omakorda õhutanud töökohtade kasvu kinnisvaras ja heaoluteenustes (nt massaaž) (Krakovsky, 2018).

Maailm on hetkel täis suuri, väikseid ja mikroskoopilisi probleeme, millega keegi tegeleda ei jõua. Inimeste võime pakilisemate probleemide puudumisel omale muresid ning vajadusi juurde „hankida“ on eneseirooniline meemimaterjal juba aastaid. 2012. aastal lisati termin „First World problem“ ka Oxfordi sõnastikku. Tundub ennatlik karta, et ühtäkki kõik tegevused otsa saavad, kui mõned praegused funktsioonid inimeste õlult ära võetakse.

Kas sina kardad roboteid? Või ei jõua pigem ära oodata, et mõned tüütud kohustused nende kaela ära sokutada? 


  • Autor, D. H. (2015). Why Are There Still So Many Jobs? The History and Future of Workplace Automation. The Journal of Economic Perspectives, Vol. 29, No. 3, pp. 3-30.
  • Krakovsky, M. (2018). The New Jobs – As automation takes on more and more tasks, what will human workers do? Communications of the ACM. January, vol. 61.
  • Manyika, J., Spence, M. (2018). The Falce Choice Between Automation and Jobs. Harvard Business Review. Economy. veebruar.
  • Spencer, D. (2018). Fear and hope in an age of mass automation: debating the future of work. New Technology, Work and Employment, 33:1.

Puterdades tähtede poole, ehk kelleks sa suurena saada tahad

Käisin hiljuti Maailmamuutjate koolis mõtlemistehnikate töötoas – seal räägiti muuhulgas mõtlemise eri tasanditest, millest üks on intuitsioon. Inimkeeli öeldes on intuitsioon mustrituvastus ning toimub alateadlikus ajupiirkonnas, mis ei oska ennast ülejäänud ajule keeleliselt sõnastada. See tähendab, et kui meil tekib mingis küsimuses sisetunne, pole see tingimata midagi üleloomulikku, vaid üks verbaalselt võimetu ajutükk on varasemate kogemustega mingi tugeva seose leidnud.

Kusjuures kui intuitsiooni eesti keeles guugeldada, viskab see ette lugematu hunniku Alkeemia ning Telegrammi stiilis lehekülgi. Hoopis asjalikumat kraami leiab sellel teemal inglise keeles. Nt siit

Muidugi pole intuitsioon alati kõrgem tõde, ent seal võib peidus olla ka igati häid ideid. Panin kõrva taha päris hea soovituse puhuks, kui sul on mingi idee aimdus, mida on raske sõnadesse panna. Sellisel juhul võiks selle kuidagigi välja puterdada ning hakata arutledes külmema-soojema suunas minema. Lõpuks tunneb meie kõnevõimetu aju või sisetunne ära, kui jutuga õigesse kohta oleme jõudnud. 

Intuitsioon võib meid juhtida kõikvõimalikel teemadel, aga mind viis see mõttele, kui palju me sellist puterdamisi minemahakkamist üldse ette julgeme võtta. Kuulasin jaanieelsel lõpuaktuste maratonil kõnesid, mis kõik ühel või teisel moel “oma tee” leidmise juurde välja jõudsid. Ilmselt pole ma ainus, kes võib vist surmatunnini jääda ootama seda valgustust, kelleks ma suureks saades ikka täpselt saada tahan. See ei tähenda tingimata ainult erialaseid valikuid, vaid eluvalikuid üleüldiselt.

Paljud pole millegagi oma elus rahul, aga ei taha/julge ka midagi ette võtta, enne kui neil ideaalne täpne plaan paigas on, kuidas see ära lahendada. Mis siis tõenäoliselt ei saabu kunagi; või saabub muudatus lõpuks siis, kui vaikselt vindunud probleemid nii üle keevad, et elu enam valikut ei jäta.

Siin tuleb mängu investeerimisestki tuttav inimese loomuomane suundumus pigem vältida kaotusi kui püüda võite (loss aversion). Ringiga jõuab see ka mõtteviiside (mindset) teema juurde, ehk kui uskuda, et proovimine ning pingutamine on halb ja igas asjas tuleb välja minna vaid ideaalse soorituse peale, ei saagi elus kuigi palju tehtud.

Sealjuures me ei teadvusta endale, et ka mitte tegutsemine on risk. Teoreetilisel tasemel ammendavat kuulikindlat eluplaani on niikuinii väga keeruline paika panna – ega ilmaasjata öelda, et inimene plaanib, jumal naerab. Rääkimata sellest, et me ei pruugi täpselt sellestki aru saada, mis see siis on, mida me tegelikult tahaks saavutada/omada/olla.

Pildiotsingu success hindsight tulemus

Mis see lahendus siis on, kui eesmärgidki pole veel päris selged, rääkimata nendeni viivast teekonnast; ja olemas on vaid ebamäärane kuklapoole aimdus, kuhu suunda enam-vähem sihtida võiks? 

Lahendus ongi kasvõi puterdades minema hakata ning vaikselt sooja-külma järgi orienteeruda. Inimkeeli tähendab see julgust proovida erinevaid asju, kasvõi ainult selle pärast, et see on huvitav või tore. Samuti kuluvad ära kogemused, mida elus enam teha ei taha. Ehkki hetkes võib see tunduda sihitu ekslemine, tundub teekond tagasivaates enamasti palju sirgem.

Ei tasu karta valida, oma valikuid kahtluse alla seada, ümber valida ning jooksvalt suunda jälle “soojema” suunas keerata. 18-aastaselt tehtud sisseastumisvalikud ei pea defineerima kogu ülejäänud elu. On täiesti okei muuta oma harrastusi, suhtlusringkondi või muid elu osi, kui need ennast ammendavad. Samuti ei pea ka kõik ettevõtmised tulevikku vaadates kohe pikaajalist mõtet omama.

Näiteks on mult küsitud, kas kahetsen siis esimest erialavalikut, et juba teise eriala juurde õppisin. Kindlasti ei kahetse, aga võitsin teisest magistrist rohkemgi, kui oleksin esialgu osanud loota. Või küsitakse selle blogi kohta, kas ajan selle pidamisest juba labidaga pappi kokku või miks ma seda üldse teen. Teen, sest mulle meeldib, aga samas on see mulle juba praegu andnud võimalusi, mida oleks ilma selleta olnud raske planeerida. (Labidaga papilükkamine jääb veel sinna hoomamatusse tulevikku.)

Kokkuvõttes tasub elus asju teha ning proovida kasvõi selle pärast, et see tundub tore või “soe”. Ära oota ideaalset hetke või ideaalset plaani, vaid hakka lihtsalt minema – olgu või puterdades. 

tsitaat (1)

 

 

 

Olen elus (aga mis elu see on)

Minu blogi andunumad fännid on ilmselt märganud, et viimastel nädalatel on postitamissagedus hakanud põhjamuda kündma. Mõtlesin, et tulen kergitan natuke saladuseloori, kas olen a) rannas, b) finantsvabadusele käega löönud ning kõigi oma veeringutega lõpuks Balile kolinud või c) ühisrahastuse fännide poolt lihtsalt ära lintšitud. Ehkki hing ihkab varianti b, on põhjused muidugi kõvasti proosalisemad – väsisin lihtsalt täiega ära. Nüüd aga kõigest järgemööda.

  • Sain vahepeal kahekordselt üleharituks ning ühtlasi avastasin selle lõpusprindi käigus, et ka mina olen lihtsalt inimene. Kohustusi ja pinget kogunes lühikese aja peale nii palju, et ühel hetkel nentisin ennast täiesti neutraalselt kõrvalt vaadates, et ah sellistel hetkedel vist saadaksegi ärevushäireid ning närvivapustusi. Tagantjärele möönan, et lühikese aja jooksul segamini kange kohvi, veini ning palderjani tarbimine pole vist ka kõige parem mõte.
  • Mäletatavasti võtsin tänavu eesmärgiks see aasta kooli rohkem mitte minna. Päev pärast magistri lõpuspurti otsustasin, et mul pole vaimseks krahhiks siiski aega ning läksin jälle kooli – Maailmamuutjate kooli. Kirjutasin oma seiklustest hoopis Müürilehes.
  • img_20180619_204322235296251.jpgVõtsin Tallinna Sadama teemalist rahvahääletust kuulda ning lõikasin omale ka õhukese viilaka sadamapirukast (kiitus 12,7%-le vastajaist, kes oleks hoopis Serbiale 12 punkti andnud). Ehkki aktsia hinna avanemise järel käis veidi aega korralik müügipaanika, otsustasin jääda selle juurde, et a) tegemist on pikemaajalise ostuga ja b) lubatud dividendide juures on ka ca 2-eurone hind tegelikult atraktiivne tase, mitte alguse anomaalia. Pärast esimest tõmblust jäigi hind sinna kahe kanti pidama ka. Olen rahul.
  • Värske sadamaomanikuna ajasin oksad laiali ja käisin kohe tiiru Hiiumaa praamiga sõitmas. See on vist hea hetk ära mainida, et nii Hiiumaa kui Muhu praamil pakutakse mingil müstilisel kombel ühtlase tasemega maailma kõige halvemat kohvi (mis ei takistanud mind seda puhtast igavusest muidugi korduvalt joomast – ilmselgelt toimiv ärimudel).
  • Kõigi muude asjatoimetuste vahel sattusin Otepää 70.3 Ironmanile vabatahtlikuks.  Peamiselt seetõttu, et mu elukaaslane käis seal raudmeheks saamas ning ma ei viitsinud tervet seda aega niisama kadedusest rohelisena maha ka passida (see ongi armastus). Kui keegi tahab augustis Tallinnas esireast vaadata, kuidas törts veelgi kangemad raudmehed koidust ehani raudset sporti uhavad teha ning Kalamaja hipsterid jälle liiklusblokaadis on, siis selleks otsitakse suisa kahte tuhandet abilist.
  • Loodetavasti jõuan pärast natukest puhkust lõpuks kõigi nende kuueteistkümne sisukama postitusealgeni, mis mul mustandites ootavad (ilm keeras nüüd ka ju õigeks tubaseks suveks ära). Või jõuaks jälle lihtsalt oma lõbuks mõnda raamatut lugeda. Unistada ju võib. 😀 Seni kuulake hüva muusikat: