Kas robotid võtavad meie töö ära?

Te seda videot juba nägite või? “Aga noh, ühte ma ütlen – masinad meid ei asenda.” Sellega tuli meelde, et pidin siia ju oma surematu tehno-optimistliku töö tuleviku nägemuse kirja panema. Kas robotid võtavad meilt töö ära? Kas me kõik sureme nälga? Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Hakkame aga otsast pihta. 

Töösuhe ei ole ratsionaalne kaalutletud tehing nagu saia ostmine. Pigem on tegemist ühe keskseima (lähi)suhtega inimese igapäevaelus, millele pühendatakse lõviosa oma ärkvelolekuajast. Hea töö nimel ollakse valmis muutma oma elustiili või isegi -kohta. Kui töösuhe pöörab nugadele, võib see mõjuda vaat et laastavamaltki kui kehv lahkuminek – lihtsalt õhtuti kammitakse kodus veiniklaasi taga Tinderi asemel CV-Online’i.

Kuid nüüd on keegi kolmas ilmunud me vahele, nagu ütlevad laulusõnad. Hoiatused robotite armee pealetungist tööturule on peavoolumeedias muutunud nii igapäevaseks, et selle toimumise üksikasjad tundub olevat juba puhttehniline tühi-tähi – kätte jõuab see lähiajal kindlasti. Kas ja millised muutused meie töösuhet siis 21. sajandil ees ootavad ning kas see jääb üldse püsima?

Pessimistlikumate arvestuste järgi suretab automatiseerimine inimtöö täielikult välja või jätab alles vaid need ametikohad, mille masinaga asendamine on liiga kallis. Näiteks autode käsipesud ja käsitsi marjade korjamine toimub tänaseni niimoodi vaid seetõttu, et inimtööjõud on odavam kui automatiseerimine. Tagatipuks aitab tehnoloogia töötajaid üha täpsemini kontrollida ja jälgida, mis muudab töö vaid intensiivsemaks. Seega pole oht ainult töökohtade robotitega asendamine, vaid väheste allesjäävate töökohtade muutumine kurnavalt robotlikuks (Spencer, 2018).

Eeltoodud maailmalõputeooriad lähtuvad eeldusest, et a) enamik inimese oskusi ja omadusi on asendatavad tehnoloogiaga ning b) automatiseerimine on odavam, mugavam ja tõhusam. Külmalt Excelis kalkuleeriv kapitalism teeks sellest juba omad järeldused ja määraks inimkonna saatuse. Selle peale tahaksin teha väikse mõtteharjutuse ning lasta kurjal kapitalismikolli hetkeks tõesti amokki jooksma. Kerime pildi kiirelt tulevikku, kus ootab ees sissetulekuta ja rakenduseta jäänud rahulolematu inimkond, kellest vaid vähestele jätkub defitsiitseid ning hinnasurve tõttu vähetasustatud töökohti.

Kui nüüd hakata mõtlema sellele, et kapitalismi eesmärk on teenida tulu ja kapitalismi toimimiseks on vaja turumajandust, tundub lõviosa inimkonna töötusesse paiskamine lihtsalt ennasthävitava sammuna. Esiteks puuduks maksejõuline tarbijaskond, kellele robotid üldse tooteid ning teenuseid pakkuda saaks. Teiseks tooks sissetuleku ja rakenduseta jäänud inimmassid vältimatult kaasa palju poliitilist ning ühiskondlikku ebastabiilsust (vähemalt senikaua, kuni kõik tööta ning rahata inimesed nälga surevad). Kokkuvõttes ei oleks tegemist just soodsa ettevõtluskeskkonnaga, kus automatiseerimisega saavutatud kokkuhoiu magusaid vilju nautida.

Muidugi ma möönan, et kohanemisaeg tehnoloogia kiire arenguga võib tulla keeruline. Tasakaalu leidmine uute võimaluste ning globaalse tööturu vajaduste, samas inimeste praeguste oskuste, ootuste ning asukoha vahel ei ole lihtne. Eriti valuline võib muutus olla neile riikidele, kes vaevu industrialiseerimise lävele on jõudnud. Kui mõnede autorite sõnul on oht, et kuni pooled USA olemasolevad töökohad automatiseeritakse järgmise kahekümne aasta jooksul, on arengumaade töökaotuse oht veelgi suurem – väidetavalt kuni 2/3 India töökohti ning 3/4 Hiina töökohti on automatiseeritavad (Spencer, 2018).

Samas on ka varasemad automatiseerimise mõjud järginud mustrit, kus esiteks tekib traditsioonilistes rollides segadus, millele järgneb kohanemisperiood ning protsess kulmineerub pikemas perspektiivis kasuga. Näiteks industrialiseerimine tekitas aastakümneid probleeme – alates muutustest töökohtade struktuuris kuni kohutavate töötingimusteni uutes tehastes. Hiljem ühiskond kohanes ning võitis rikkuses ja töölised said sellest võidust osa tänu haridussüsteemi kohanemisele ning ametiühingute tekkele (Krakovsky, 2018).

Võtame töö tükkideks

Teadmine, et kohanemisraskused on ees, annab meile vähemalt võimaluse asuda ettenägelikult mõjusid leevendama, selmet loota nende täielikule vältimisele. Teisalt ei tasu kalduda ka kõikehõlmavasse pessimismi tuleviku väljavaadete osas. Hetkel tundub tehnoloogia pealetungi diskursus keskenduvat teada-tuntud töödele, mis lähitulevikus tõenäoliselt ära kaovad. Hoopis vähem räägitakse sellest, millised tööd asemele tekivad ning millised oskused hinda hakkavad minema.

Palju räägitakse näiteks taksojuhtide või poemüüjate töö kadumisest, ent ka professionaalsed  erialad pole automatiseerimise eest kaitstud. Õigusbürood kasutavad juba täna tarkvara selliseks paberitööks, mida varem tegid alustavad juristid kallimalt ning aeglasemalt. Samuti on pildituvastustööriistad radioloogias juba vähemalt sama head, kui mitte paremad kasvajate tuvastamisel (Krakovsky, 2018).

Enamik automatiseeritud süsteeme on jäigad – näiteks kaasaegsetes autotehastes panevad autole tuuleklaasi ette tööstusrobotid kokkupanekuliinil. Kui hiljem on vaja autol tuuleklaasi vahetada, paigaldavad selle juba päris inimesed autotöökojas. Katkise tuuleklaasi eemaldamine, raami ettevalmistamine ning asendusklaasi paigaldamine nõuab liiga palju reaalajas kohanemist, et ükski kaasaegne robot seda kuluefektiivselt teha suudaks. Samuti võib pealtnäha tunduda, et isejuhtiv auto on paindlik ning kiiresti kohanev, ent pigem on tegemist nähtamatutel rööbastel liikuva rongiga (Autor, 2015).

Tehnoloogial on nähtavas tulevikus ka selged piirid, vähemalt kuluefektiivsete lahenduste mõttes. Võrdlemisi lihtne on automatiseerida rutiinseid ülesandeid, aga mitterutiinsed ülesanded on seni üle jõu käinud ka kõige võimekamatel tehisintellektidel. Need nõuavad analüütilisi, loomingulisi ja empaatilisi võimeid. Mida rohkem on töös mitterutiinseid tegevusi, seda tõenäolisemalt saab tehnoloogia olla üksnes abimees, mitte asendaja (Krakovsky, 2018).

Oluline on mõista, et automatiseerimine ei ohusta konkreetseid ameteid, vaid konkreetsete omadustega tööülesandeid. Sarnaselt IT-sektorile, kus juba täna otsitakse töötajaid „tööriistakohvris“ olevate oskuste alusel, peaks ka muid töökohti käsitlema osadest koosnevana – enamik töid ei koosne ühest ülesandest, vaid hulgast oskustest ning vastutusest. Tööriistakohvri täitmise metafoori kasutasid mitmed õppejõud ka mu viimaste magistriõpingute käigus ning erinevate valdkondade tööpakkumisi sirvideski võib märgata, et üldise hariduse või ametinimetuse põhise töökogemuse asemel otsitakse konkreetseid kogemusi või oskusi.

Töö ei ole maailmast otsas

Lisaks tööülesannetele, mida ka tulevikus inimesed paremini teha oskavad, tekitab produktiivsuse tõus omakorda vajadusi uute ametite järele. Uuringud näitavad, et ehkki mingites valdkondades on töökohti kadunud, tekib neid mujal selle võrra juurde (Krakovsky, 2018). Produktiivsuse kasv toob ilmselt kaasa suurema tarbimise ning see omakorda tööjõuvajaduse, nagu ajaloos varemgi läinud on (Manyika ja Spence, 2018). Näiteks Silicon Valleys on tehnoloogiasektori meeletu kasv omakorda õhutanud töökohtade kasvu kinnisvaras ja heaoluteenustes (nt massaaž) (Krakovsky, 2018).

Maailm on hetkel täis suuri, väikseid ja mikroskoopilisi probleeme, millega keegi tegeleda ei jõua. Inimeste võime pakilisemate probleemide puudumisel omale muresid ning vajadusi juurde „hankida“ on eneseirooniline meemimaterjal juba aastaid. 2012. aastal lisati termin „First World problem“ ka Oxfordi sõnastikku. Tundub ennatlik karta, et ühtäkki kõik tegevused otsa saavad, kui mõned praegused funktsioonid inimeste õlult ära võetakse.

Kas sina kardad roboteid? Või ei jõua pigem ära oodata, et mõned tüütud kohustused nende kaela ära sokutada? 


  • Autor, D. H. (2015). Why Are There Still So Many Jobs? The History and Future of Workplace Automation. The Journal of Economic Perspectives, Vol. 29, No. 3, pp. 3-30.
  • Krakovsky, M. (2018). The New Jobs – As automation takes on more and more tasks, what will human workers do? Communications of the ACM. January, vol. 61.
  • Manyika, J., Spence, M. (2018). The Falce Choice Between Automation and Jobs. Harvard Business Review. Economy. veebruar.
  • Spencer, D. (2018). Fear and hope in an age of mass automation: debating the future of work. New Technology, Work and Employment, 33:1.

Saario börsipiiblist ning börsirobotitest

raamatupäis (2)

Pidasime siin elukaaslase ja koeraga oma igapühapäevast laipelu (nagu vaikelu, aga veel vaiksem) ning mõtlesin puhtalt provokatsiooni mõttes pealkirjaks panna midagi stiilis “Kas Saario börsipiibli võib saata ajaloo prügikasti?!?” Lõpuks lõin Saario jüngrite kartuses põnnama ning saite täpselt nii ebamahlaka pealkirja nagu ülevalpool näha on.

Ilmselt on iga kohalikke investeerimisgurusid jälgiv inimene Seppo Saario kultusest kuulnud. Tema raamatut “100 igihaljast börsivihjet” soovitatakse alustaval investoril lugeda juba esimeste rinnapiimasõõmude vahele ning mõni aeg tagasi anti välja ka tema mahukama eepose “Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse” kordustrükk.

Börsiaktsiate eeposest läbinärimisega vaevlesin siin omaette päris tükk aega ning meeldivaks öökapiraamatuks ma seda kindlasti soovitama ei hakka. Samuti ei hakka ma sellest peamisi mõttekohti välja tooma, sest minu jaoks puudus raamatus läbiv ladus sõnum või isegi ülesehituslik loogika ning tegemist oli lihtsalt lõputu hulga börsiseaduspärasuste jadaga. Ning kui siin juba kritiseerimiseks läks, on raamatu keelekasutus ka päris kohutav – vahepeal tekkis mul tunne, et kui ma pean lugema veel ühte liitlauset, mille keskele on täiesti tarbetult poogitud sõna “siis”, hakkan ma lihtsalt karjuma. Enamasti lõppes see küll hoopis magamajäämisega. Samas tuleb leppida, et Saario pole šõumees ning räägib asjast – teose populaarsust vaadates polegi tal vaja end ilukirjandusliku väärtusega vaevata.

Kui igihaljaste börsivihjete raamatut soovitatakse igale alustavale investorile, siis seda va paksemat raamatut ma päris algajale küll soovitada ei julgeks. (Või võiks see algaja vähemalt alustada raamatu tagumisest otsast, kus 100 igihalja vihje osa samuti mugavalt sees on.) Tegemist on justnimelt sellise ärahirmutamismaterjaliga, kus on kõike ja väga palju ning puhtteoreetilisel tasandil tundub see tihe faktikogu suures pildis ka vastukäiv.

Hoia oma aktsiaid pikaajaliselt käes, aga müü vahepeal õigel hetkel maha. Soovitavalt võiks see mahamüümine muidugi kevadel toimuda. Samas üks tõenäolisemaid tõusukuid aatas on juuli. Ja ehkki enamik aktsionäre ei võida turgu, ürita sina ikkagi kõike ajastada. Jne, jne, jne.

Pildiotsingu mind blown gif tulemus

Iseenesest ma annan au, et keegi kõik need seaduspärasused nii põhjalikult välja on toonud, aga teadmine, et miski nii käib, ei anna tingimata oskust ega isegi võimalust seda praktikasse rakendada. Sarnastele järeldustele oli jõudnud ka Investeerimisraadio, kus öeldi, et (algajal) väikeinvestoril pole nende teadmistega praktikas suurt midagi peale hakata ning heideti raamatule ette hektilist ülesehitust, sest segamini on vihjed kauplemiseks, pikaajaliseks investeerimiseks jne.

Kes ei teaks, et osta võiks odavalt ning müüa kallilt, aga ma sügavalt kahtlen, kas kõige selle infotulva peale on ühel hobikorras investeerival lihtsurelikul võimalik tolles hetkes öelda, mida mingi liikumine ikkagi tähendab. Mingid üsna sarnased protsessid võisid (tagasivaates) tähendada nii järgnevat kiiret turu üleshüpet kui pikemaajalise kriisi algust. Palju edu siis selle väljaselgitamisel, kumb parajasti käes on. 😀

Pildiotsingu steve carell laugh gif tulemus

Mulle tundub, et enamik raamatus olevat infot käib liiga pikalt üle väikeste hobiinvestorite peade. Iseenesest ma olen nõus, et haridus mööda külgi maha ei jookse ning hea on vähemalt teada, kuidas mingid protsessid käivad. Samas ei ole paljud Saario väljatoodud seaduspärasused ka midagi enamat, kui fakti konstanteerimine – turg tavaliselt käitub *nii*. Saati, et paljud seaduspärasused kehtivad küll Soome turul, aga nt USA turul käivad risti vastupidi (ning kolmanda koha seaduspärasused pead üldse ise välja uurima).

Nii palju on inimesi, kelle elutöö ning kogu haridus keskendub investeerimisele ja kes tegelevad sellega päevast päeva. Ka neist ei suuda peaaegu keegi tegelikult turu käitumist täpselt ette ennustada (ning see on normaalne, sest sellel börsi toimimine tuginebki). Selles valguses pole mul erilist usku, et ilma ebaproportsionaalselt palju aega ja energiat kulutamata oleks väiksel investoril võimalik teadlikult turgu märkimisväärselt võita.

Muidugi ei tasu ka päris loll olla ning põhimõisted tasub endale selgeks teha, aga ei tasu ka endale ette kujutada, et ühel hetkel on kogu see maailm nii selge, et võimalik on teha ainult optimaalselt ülikasulikke ning turvalisi valikuid. Mida muud inimesed sellest detailideni eneseharimisest (ning sageli tegude edasilükkamisest) ootavad, kui seda, et see annaks neile lõpuks täieliku garantii tehtud valikute tuleviku osas.

Üldse tekkis mul kõigi nende erinevate indeksite ning üksikaktsiate näitajate suhete puru peale küsimus, miks selle hindamiseks lihtsalt ühte korraliku algoritmi pole leiutatud. Aga oot-oot, muidugi ongi juba leiutatud ju!

Hoomamatu osa (mõnedel andmetel umbes 60%) tehingutest teevad tänapäeva börsil juba robotid, kes nonstop analüüsivadki iga virvet aktsiaturulAlgoritmkauplemine (algorithmic trading) mõjutab tänapäeval turgu enneolematult määral ning arvutiprogrammid suudavad teha tuhandeid tehinguid sekundis. Etteantud muutuste kombinatsioonile suudab robot reageerida murdosaga sekundist ning eksperdid juba kahtlustavad, et see võimendab turu kõikumist. Ulmevaldkonda ära kaldudes töötatakse väidetavalt välja lausa selliseid algoritme, mis analüüsivad finantsmaailma võtmeisikute kõne nüansse, et leida mikroviiteid võimalikele kauplemiskohtadele.

Nagu üks ekspert ütles – see pole enam meie esiisade aktsiaturg. Tänu robotitele on protsessid nii kiirendatud, et kukkumised toimuvad minutitega. Digidopingul lammutavad investeerimisrobotid vähendavad sellega turu usaldusväärsust lihtsurelike investorite silmis, sest börs tundub üha ettearvamatum koht, kus oma raha hoida.

Selles valguses tekibki mul kahtlus, et Saario raamat on mõeldud tollele “esiisade aktsiaturule”, mis tänapäeva tingimustes üha vähem ajakohane on. Soovitused hoida end protsessidega kursis, sotsialiseeruda info hankimiseks teiste investoritega ning igapäevaselt turgu jälgida tunduvad tänapäeva tehnoloogilistes tingimustes pigem nunnud kui tõsiseltvõetavad. Veidi utreerituna on omaette excelis nahistav ning maikuus aktsiaid müüv investor tulevikus pigem vabaõhumuuseumi eksponaat kui reegel.

Lõpetuseks soovitan end sellest raamatust lihtsalt mitte ahastusse ajada (ja mu viimasest maailmalõpukuulutusest samuti mitte), sest piisava doosi sihikindlusega on see raamat kindlasti seljatatav kõigile. Soovitavalt võiks enne konkreetse üllitise kallale asumist mingi kogemus ning maailmapilt endal olemas olla, et kõik vajalik sealt kõrva taha noppida ning ülejäänuga end mitte hulluks ajada. 

Mida mees selles olukorras teeks?

Ma teile nüüd kirjutan – palgalõhest. Või nagu ma juba varemgi olen öelnud: ma ei viitsi vaielda teemal, kas see on lõhe või lihtsalt sooline üleühiskondlik sissetulekute erinevus – selle olemasolu ei saa hoolimata nimesildist ju keegi eitada. Ja ma nimme ei ütle, et postitus on “ainult naistele” või midagi taolist: justnimelt tasub ka igal mehel see läbi lugeda. Mulle vahepeal tundubki, et naised lakkamatult harivad ennast sellel teemal, kuidas ühiskond toimib ja kuidas see nendega käitub, samal ajal kui mehed istuvad kuskil õndsas teadmatuses ning ütlevad, et “minuga pole juhtunud – järelikult pole olemas”. Kuna arutelu aluseks on ühine infoväli, tekitab see ainult mõttetut suhtlemisbarjääri.¹

Mulle tundub, et palgalõhe mõiste iseenesest tüürib kogu selleteemalise arutelu juba kraavi ära. Kohe hüppavad välja mingid inimesed, kes hakkavad väitma, et seda saab mõõta ainult täpselt samas asutuses täpselt samadel ametikohtadel töötavate inimeste vahel ning sellisel kujul on tegemist ühe seninägematu kalaga, kes peamiselt karvaste feminatside mütoloogias ringi ujub.

Pildiotsingu feminist gif tulemus

Just selle pärast nimetaks ma seda käesoleva postituse kontekstis sooliseks sissetulekute erinevuseks. Naised ja mehed on Eestis ajast aega võrdväärselt palju tööd rühmanud, ennemuistsel aal taluperes oli see suhe isegi tugevalt naiste kahjuks. Meil on ka rahvakalendris nii palju naiste töökeeluga pühasid just seetõttu, et naised ennast liiga vara surnuks ei töötaks. Tänapäeval, kus kodus peetava ilutibi perekonnamudel on pigem midagi linnalegendi laadset, peavad enamik inimesi enda ülevalpidamiseks iga päev tööl käima – soost hoolimata.

Ma arvan, et seetõttu on raske vastu vaielda, et sissetulekute erinevus on suur probleem. Me ei saa öelda, et pool ühiskonnast peabki olema veerandi või kolmandiku võrra vähem kindlustatud, kui teine pool ühiskonda. Alles naistepäeva paiku avaldas Tuleva analüüsi, kuidas see on juba kandunud edasi pensionisambasse ning liitintressi toel kasvab see vahe seal omakorda nagu pärmi peal.²

Mina ka ei ole veel kohanud sellist inimest, kes vaataks naist ja ütleks, et ta meelega maksab talle vähem palka. Samas on see väga lihtsustatud vaatenurk sellele, kuidas sissetulekute erinevus üldse tekib, alates sellest, et väga palju neid protsesse, mis meil inimestele hinnangute andmisel toimivad, on täiesti alateadlikud. Kasvõi seesama, et me palkame inimesi, kes näevad meie moodi välja. Meile meeldivad inimesed, kes on meie moodi – me ei saa sinna midagi parata. Samas see paratamatult taastoodab senist ajalooliselt kujunenud olukorda, kus enamus juhtivatest kohtadest on valge keskealise mehe käes.

Pildiotsingu don draper gif tulemus

Lisaks on enamik struktuurseid palgaerinevusi sellised muna-ja-kana tüüpi olukorrad – näiteks armastatakse väita, et naised ise lähevad ju vähemtasustatud valdkondadesse tööle. Uuringutest on aga selgunud, et kui mingisse valdkonda hakkab tekkima rohkem naisi, hakkavad seal ka proportsionaalselt sissetulekud langema, ehk valdkonda enam ei väärtustata nii palju. Või väidetakse, et naised ise ei küsi omale kõrgemat palka, aga uuringutest selgub jälle, et kui naine ka küsib kõrgemat palka, siis talle seda tõenäolisemalt ei anta.

Just taolistel põhjustel on nende tendentside pöördumine nii aeglane. Üks suurepärane ladus lugemine sellel teemal pildi ettesaamiseks just tööelu kontekstis on Sheryl Sandbergi raamat “Lean In”. See on küll mõned head aastad tagasi välja antud, aga ilmselt pole kaotanud oma aktuaalsust. Etteruttavalt ütlen ka ära, et Sandbergi jutt tugineb läbivalt erinevatele legendaarsetele uuringutele, mitte mingile “mulle-tundub” kompassile või “ma pole näinud, järelikult pole olemas” retoorikale.

Üks mõte, mis minul seal tulukese põlema lõi, on see, et naised hakkavad valmistuma oma pereeluks enne, kui neil isegi paariline on:

“we compromise our career goals to make room for partners and children who may not even exist yet”

Näiteks hakatakse hoidma kinni töökohast, kust oleks hea ja turvaline vanemapuhkusele minna (ja siin võiks jälle süüdistamata analüüsida, kas asi on äkki hoopis ühiskonnas, kus peamine karjääririsk pereloomisel on ainult ühe poole peal). Või arvestatakse karjäärivalikul sellega, kuidas see võimaldab hiljem pereelu ühildada. Või ostetakse tarbetult suur korter, kuhu juba pesa punuma hakata. Kõik sellised väiksed otsused lõpuks ainult aitavad kaasa sellele, et naiste ja meeste positsioonid ning majanduslikud olukorrad on erinevad.

Samal ajal mõtlevad neid mõtteid lisaks naisele endale niikuinii tema tööandjad või kolleegid. Piltlikult valmistutakse esimesed 10 aastat naise karjäärist selleks, et niikuinii ta kohe-kohe teeb lapsed. Järgmised 10 aastat on tema taak see, et tal juba on väikesed lapsed. Ja sealt edasi on ta juba 40 ning võib kohe lina ümber keerata ja surnuaia poole roomama hakata. 

Piltlikult moodustavad kõik need teiste inimeste ootused ning hirmud naise karjääris pideva väikse vastutuule. Seetõttu on oluline, et naised ise märkaks neid alateadlikke mõtteid ning mustreid oma peas, millega nad ennast omakorda ise tagasi hoiavad. Üks asi, mida võiks endalt kogu aeg küsida – mida mees selles olukorras teeks?

Pildiotsingu what would jesus do gif tulemus

Ma võin vanduda, et peaaegu ükski mees ei mõtle õieti sellele, kuidas nt pereloomine päriselt mõjutab nende karjääri või kas see seda üldse mõjutab, enne kui laps on päriselt käes. Naised samal ajal muretsevad juba pikalt enne lapse tegemahakkamistki ette, kas neist on ikka õige uuele töökohale suunduda. A’la naisel on mure, et nad planeerivad aastakese pärast last teha üritama ning kas on eetiline minna uuele kohale. Väike arvutus näitab, et uuele kohale minekust alates jõuab ta seal töötada vähemalt pooleteist aastat, mis tänapäeva tööturul on igati okei. 

Seega – mida mees selles olukorras teeks? Nt tööle kandideerimine – naised kandideerivad uuele kohale siis, kui nad vastavad 101% tingimustele. Mehed kandideerivad juba siis, kui nad vastavad 60% tingimustele. Või palga küsimine – kui sa kandideerid kuskile ja sul tekib peas see number… Ja siis sa igaks juhuks võtad sealt selle 200 eurot maha. Pane see 200 eurot tagasi, sest hiljem kaubelda jõuab alati. Kokkuvõttes mõtle sellele, et sa vähemalt ise ennast ei saboteeriks.

Lõpetuseks ma sooviks, et neil teemadel rääkides oleks vähem vaenu ja kaitseseisundit. Nagu ma põgusalt välja tõin, on soolise ebavõrdsuse juured nii sügavalt meie ühiskondlikesse, alateadlikesse ning psühholoogilistesse protsessidesse sisse juurdunud, et konkreetset põhjust on raske välja tuua. Kindlasti pole siin kasu mingist süüdlaste otsimisest. Samas see, et keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased on. 

 

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do both is difficult at best .png

¹ Tegelikult see on masendav ja hämmastav, kui suur see suhtlemisbarjäär on ka naistel ka muidu igati intelligentsete, empaatiliste ning haritud meestega. Nii et väike nipp meestele – kui sa siiralt tahad olla oma naisele parem mees, siis ära mine “nende mingite feminatsiteemade” peale kaitseseisundisse, vaid päriselt kuula, mis tal mureks. Kui naine ütleb, et ta tunneb ühiskondlikku survet teha rohkem kodutöid või olla parem ema, ei ole kuigi palju abi rehmamisest, et “sa kujutad seda ette” või “aga ole sellest üle”. 

² Tegelikult seni on Eestis pensionilõhe pensioni arvutamispõhimõtete tõttu olnud Euroopaga võrreldes eesrindlikult väike – Eestis 3,7% ning Euroopas keskmiselt 40,2%. See on üks asi, milles me võiks üritada mitte teistele riikidele järgi jõuda. 

LUGEMISVARA: The Barefoot Investor

raamatupäis (2)

Scott Pape’i The Barefoot Investor tõmbas mu pilku oma hämmastavalt kõrge Goodreads’i reitinguga. Tegemist on suhteliselt Austraalia-keskse teosega, mille lugemise käigus küll vahepeal lausa aastaarve võrdlema hakkasin, kas Roosaare on oma RSÕ Pape’i pealt maha kirjutanud või vastupidi. Samas ongi paljud eluterve finantshügieeni rusikareeglid universaalsed ning kokkuvõttes pole tegemist nii väga investeerimisraamatuga, kui oma rahaasjade kontrolli alla saamise raamatuga üleüldiselt.

Barefoot Investorist on Austraalias omamoodi kultus kujunenud ning saan väga hästi aru, miks – tabasin end seda lugedes korduvalt mõttelt, et taolise raamatu kohalik versioon kuluks ilmselt meilegi hädasti ära. Ka võõra riigi konteksti kõrvale jättes oli tegemist hästi lihtsa, praktilise ning kergestiloetava õpikuga. See annab selged juhised, kuidas sammhaaval oma rahaasjade korraldamise süsteem üles ehitada ja lugeja saab ka kindlasti aru, miks ta midagi just nii teeb.

socialmediaimage

Nagu Pape ise ütleb, ei ole ta see tüüp, kellel isegi sokisahtel värvikoodi järgi excelisse on taotud ning ta eelistab süsteeme, mis on võimalikult ära lihtsustatud, töökindlad ning automatiseeritud. Otsuste automatiseerimisest olen erinevates varasemates postitustes korduvalt rääkinud ning see aitab inimestel kujundada häid harjumusi, mis jäävad ka püsima. Mulle tundub, et suur osa inimesi lihtsalt ei suuda iseseisvalt oma valikuid ning sissetulekuid piisavalt ära struktureerida ja nende inimeste jaoks annab Pape ette suhteliselt lollikindla skeemi, kust pihta hakata.

Me kõik teame, et ideaalis võiks me lihtsalt elada tasakaalustatud elu, teha jooksvalt mõistlikke valikuid ning elada õnnelikult elu lõpuni täiuslikus harmoonias – seda nii raha, toitumise, eraelu jmt valdkondades. Kahjuks pole meie impulsid ning koopameheaju 21. sajandi valikutekülluse jaoks kõige sobivam ning enamik meist ei suuda kõigis asjus ratsionaalseid otsuseid teha ja mõõdukust säilitada.

Veelgi enam – kui inimese senised harjumused on ideaalist umbes sama kaugel, kui maa kuust, on lihtsam vähemalt esiteks võtta ette kellegi toimiv valem ning selle järgi end ümber harjutada. Olgu selleks siis toitumiskava või finantsplaan – või antud raamatu kontekstis n-ö ämbrite süsteem, mille alusel oma eelarve ära jaotada. Sellest süsteemist ja kõigist muudest üleskorjatud mõtteteradest aga järgemööda.

Kui sa oma rahaasju kontrollid, oledki juba vaba

Pape jagab inimesed metafooriliselt kaheks liigiks – alpakadeks ning metsümisejateks (alpacas and groundhogs). Esimesed on eesmärgipärased ning sihikindlad ja neid on lihtne karjast eristada – nad ütlevad asju nagu “eks me peame töötama, kuni võlast vabaks saame” või “ma ei saa seda autot endale lubada, seega vahetan selle millegi soodsama vastu välja”. Need inimesed ei tea seda, aga nad juba on vabad – vabad vabandustest, kõhklustest ning pidevast murest oma rahalise tuleviku pärast. Vabad tänu sellele, et nad on oma asjades otsusekindlad ja võtavad enda olukorra eest vastutuse.

Teine tüüp teeb päevast päeva sama asja ja vingub ja viriseb, et mida kunagi ei muutu. Piltlikult öeldes on nemad need, kes tahavad imelisi dieeditablette püsiva elustiilimuutuse asemel. Nende inimeste elu on aastast aastasse suhteliselt samasugune – samade vabanduste, kahetsuste ning väikese kindlustundega. Millegipärast arvatakse, et kokkuhoidlikult ja plaanipäraselt elamine on üks tüütu töö. Hoopis tüütum on elada frustreerivas palgapäevast palgapäevani rutiinis ning pidevas mures oma tuleviku pärast – ja seda terve elu!

Rahalist sixpack’i on lihtne teeselda

Inimestel on rohkem motivatsiooni tegeleda asjade välimusega, kui nende tegeliku sisuga. Kui sa oled füüsiliselt lodev ja endast tehtud pilti vaadates esimese hooga arugi ei saa, kes see paksmagu on, on seda üsna raske varjata. Rahaga on kahjuks vastupidi ning autori sõnul on ta oma karjääri jooksul leidnud, et rahaliselt kõige lodevamad inimesed tunduvad väljastpoolt kõige paremas vormis – neil on viimse laenuvõimekuseni venitatud eramu, liisitud Lexus ning kõrvuni krediitkaardivõlgu.

Enamik inimesi õpib liitintressi kohta tagurpidi – ostes asju laenude ja järelmaksudega ning ohverdades sellele oma majandusliku iseseisvuse. Lihtsalt kuna nad näevad välja nagu neil oleks rahaline sixpack, pole neil mingit motivatsiooni seda olukorda parandada. Veelgi enam – endale, oma perele ning sõpradele tunnistamine, et nad tegelikult polegi nii edukad, kui seni väljast paistnud, nõuab suurt eneseületust. Oluline on mõista, et enda edu mõõdupuuks ei tasu võtta inimesi, kellega sa 20 aasta pärast enam isegi ei suhtle.

Küllus on ennekõike mõtteviis

Austraalia on üks maailma jõukamaid maid ning sellest hoolimata tunneb 2/3 sealsetest inimestest, et neil pole kõige vajaliku ostmiseks raha. Me oleme tervemad ja jõukamad kui kunagi varem ning meil on lõputult valikuid oma elu kujundamiseks, aga sellest hoolimata oleme me õnnetumad kui kunagi varem ning depressiooni jaenesetappude sagedus muudkui tõuseb. See on üks vana, aga pidevat ülekordamist vääriv tõde, et meie vajadused ning rahulolu tuleb ennekõike meie enda ellusuhtumisest.

See on vana tõde, et teatud sissetulekute tasemest palgatõus meid enam õnnelikumaks ei tee. Ainus millega seost on leitud, on hoopis säästude olemasolu, sest säästud annavad meile vabaduse – muidugi juhul, kui sul elus ka mingid muud huvid ja eesmärgid on.

20180304_185646_00012010020905.png

Hoia asju lihtsana

Kui sa ei suuda oma raha haldamise põhimõtteid 30 sekundiga ära seletada, ei ole sul plaani ning sa ei suuda sellest pikalt kinni pidada. Range eelarve ja pideva tahtejõu abil kulude kontrollimine pikaajaliselt lihtsalt ei tööta. Ennekõike tuleb oma valikuid lihtsustada (eelpool mainitet automatiseerimine). Edukad inimesed ei ole tingimata suurema tahtejõuga, aga nad loovad omale parema igapäevase rutiini.

Jaga oma sissetulek ämbritesse

Omalt poolt pakub autor välja n-ö ämbrite süsteemi, mille alusel oma sissetulekutes-väljaminekutes töötav kord luua. Tema välja pakutud süsteemis peaks hädavajalikud igapäevakulud mahtuma 60% sisse netosissetulekutest. Kui eluaseme, transpordi, söögi jmt kulud kokku nendesse piiridesse ei mahu, peaksid igal juhul oma valikud üle vaatama (või nagu autor otse ütleb, on sul päris suur probleem).

20% sissetulekutest läheb elumõnudele – neist pool, ehk 10% igapäevastele elumõnudele, nagu see Statoili latte või pediküür või nädalavahetuse kinopiletid. Teine pool (ehk taas 10%) läheb nende unistuste jaoks, mille jaoks peab pikemalt koguma – näiteks reis Balile või uus jalgratas. Kulutamisämbri mõte on see, et saad selles piires endale süümepiinadeta elumõnusid lubada ning kui selle laiaks lööd, oled lihtsalt kuu lõpuni ilma.

Muidugi pole näiteks palgapäevast palgapäevani elamine kõige eeskujulikum tegevus, aga nii paljud inimesed seda ometi teevad. Miks mitte siis anda endale kindel ports ette, millega võid olla meeldivalt vastutustundetu ning mitte-kaalutlev. Kõik eelnimetatud “ämbrid” käivad erinevatele kontodele ja näiteks igapäevakulude ning elumõnude kontole ka erinevad kaardid külge.

Viimane ports, ehk 20% läheb säästudesse või investeerimiseks.

Selliseid protsendipõhiseid süsteeme on muidugi teisigi ja ilmselt leiab igaüks omale lõpuks sobiva variatsiooni. Süsteemi iva on peamiselt valikute lihtsustamine viisil, mis aitab kindlustada tulevikku, aga samas elades ka olevikus. Ise olen seni küll raha rangelt laterdamata toime tulnud, aga vahel kipub ka minul fookus ära kaduma või satun süümepiinadesse mõne elumõnukulu peale, mis oleks võinud selle asemel ju hoopis investeerida. Omale sellise protsendisüsteemi püstipanek vähendab libastumisohtlikke dilemmasid ning valikukohti miinimumini.

20180304_190510_0001401986617.png

Võta sammhaaval

Tegelikult kuulus ämbrite süsteemi juurde veel terve järjestikuste sammude rodu, mille täpset lahtikirjutamist ma siin ette ei võta. Neist üks esimesi oli vana hea meelerahufondi loomine, mis esiteks pidi olema vähemalt kuupalga suurune ning järk-järgult suurenes mitmekordseks. Tegemist on siis selle rahaga, mis on igapäevakuludest täiesti eraldi ning kust maksta näiteks ootamatu autoparandus või lemmiklooma arstiarved (aga mitte Bali reis, sest selleks on pikaajaliste elumõnude ämber). Võlgades inimestel soovitab autor fondi kokkusaamiseks kasvõi asju müüa, sest fondi olemasolu on oma rahaasjade kontrollimise alustala.

Järgnesid näiteks oma võlgade doominokivikestena ümberlükkamine, kus kõlas ka RSÕ-st tuttav soovitus alustada suurima intressiga võlast. Siis kodulaenu äramaksmine (mille mõistlikkus Eesti tingimustes oleks küsitav), alles seejärel raha kasvamapanek ning lõpuks oma mugavaks pensionipõlveks vajaliku eesmärgi püstitamine. Samuti antakse jooksvalt soovitusi, kuidas välja valida ning välja kaubelda parimad võimalikud tingimused nii pangateenustele, kindlustusele, kodulaenule jmt. Viimased olid küll väga Austraalia-kesksed, sest käisin isegi vaatamas, kuidas Eestis eluasemelaenu refinantseerida saab ja meie väikeste intresside ning pakutavate erinevuste juures hävitasid panga vahetamise teenustasud juba igasuguse võidu.

Kokkuvõttes üsna elementaarne jutt, aga justnimelt algajale väga selgelt ette ehitatud süsteem, kuidas ennast varasematest valedest eluvalikutest jälle võimalikult efektiivselt välja kaevata. Läbivaks oli lootusrikas sõnum, et ükskõik, milline on sinu praegune rahaline olukord, oled sa vaba sellest hetkest, kui hakkad teadlikult ning plaanipäraselt seda olukorda parandama. Siis sa juba tead, et piisavalt aega andes jõuad igal juhul tulemusteni.

Anna investeeringutele aega (vähemalt 7 aastat)

Pidevalt oma investeeringuid torkides ning jälgides võib mõne aastaga tekkida tunne, et see ei vii kuhugi ja lihtsam on “hajutada” oma portfell uude autosse, soojamaareisi ning uude iPhone’i. Vähesed venitavad välja 7. aastani, kui lumepall alles tõeliselt veerema hakkab. Investeerimise mõttekuse illustreerimiseks oli toodud ka eriti efektne liitintressi näide, mida ma ei viitsi hakata ümber seletama.

Ekraanipilt (sorry not sorry). Erinevus paljudest teistest näidetest on see, et sina ei reinvesteeri pärast 10 aastat isegi dividende.

Kokkuvõttes on see reitingu vääriliselt sisukas raamat, mille kõiki mõtteteri ma kindlasti välja tuua ei jõudnudki. Soovitan ka edasijõudnutele, kes jälle natuke maailmapilti korrastada soovivad.