Tarbijakaitse ristiretk, ehk Ryanairi saaga kuudepikkune lõpuvaatus

20180325_230844_00011060854847.png

Mäletatavasti seiklesin siin märtsikuus ärajäänud lendude ning Ryanairilt EL regulatsioonide alusel hilinenud lennu kompensatsiooni sissenõudmisega. Nimelt peab lennufirma piisavalt pika hilinemise puhul reisijale fikseeritud määras kompensatsiooni maksma, mis meie puhul oli kahe inimese peale kokku 800 eurot.

Kompensatsiooni nõudmisega läks mul esiteks lugu liigagi libedalt – juba paar päeva pärast reisi sain kinnituse, et mu taotlus rahuldatakse ning hüvitis saadetakse mulle 10 päeva jooksul. Kümne päeva jooksul ma selle ka sain, aga esimest korda elus sain peos hoida… pabertšekki.

Esiteks tegi kogu lugu mulle kõvasti nalja ning marssisin füüsiline rahapaber näpus kodupanka, kus sain klienditeenindajaga kõhutäie naerda, aga ka viisaka vastuse, et tšekkidega nemad ei tegele. Käisin järjest läbi veel paar Suurt Skandinaavia Panka, esialgne lust asendumas ärritusega ning suunurgad vaikselt allapoole vajumas. Olukorra traagilisust iseloomustas hästi see, kui ühes pangas ei saadud tšekist üldse midagi arugi ning arvati, et ma neilt reisikindlustust välja üritan nõuda.

Kindluse mõttes suhtlesin ka Eesti Pangaga selles osas, kas ja kus Eestis üldse tšekkidega tegeletakse. Vastus järgmine:

Meile teadaolevalt lunastab Eestis teatud tingimustel rahatšekke vaid Tallinna Äripank. Täpsemate tingimuste ja võimalike piirangute osas saate nendega otse ühendust võtta.

Kui selgub, et teie rahatšekki ei ole võimalik siiski Eestis lunastada, soovitame kontakteeruda tšeki väljaandjaga ning paluda see asendada ülekandega. Kui aga ka see ei ole võimalik, tasub uurida lähiriikide pankadest, kas ja millistel tingimustel nemad tšekke lunastavad.

Seejärel suhtlesin ka Äripangaga, kes teatas, et nemad võtavad vastu vaid tšekke, mis on a) väljastatud Euroopa Liidu pangas b) eurodes c) vähemalt 350-eurose väärtusega. Lisaks peaksin d) registreerima end kliendiks ja e) minema füüsiliselt Tallinna või Narva kohale. Samuti kaasneks sellega teenustasuna väike protsent tšeki summast.

Kuna eelnev tundus minu jaoks liiga suur sebimine, saatsin Ryanairile uue taotluse, et nad mu tšeki ülekandega asendaks. Lõppu viskasin jälle mõned kõveramad pookstavid EU261 regulatsioonist:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 3 we require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Oleks ma teadnud, kui palju sebimist mind veel ees ootab, oleksin ilmselt jumalat tänades tšekiga siiski Tallinna sõitnud, sest järgnes paar kuud täielikku Taaveti ja Koljati võitlust, mille käigus ma jäärapäise järjekindlusega Ryanairi live chati töötajaid ahistasin sest see oli ainus klienditeeninduskanal (peale Dublinis asuva paberpostkasti!), millega neil üldse ühendust saab.

Vahepeal märkasin, et sarnaseid juhtumeid, kus saadetakse tšekk, mida realiseerida pole võimalik ning hiljem e-mailidele enam ei vastata, on nende Facebooki lehel veel kirjeldatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on nendepoolse süstemaatilise pahatahtliku taktikaga. Selleks hetkeks oli mu esialgne tšekk tühistatud, ent ülekandest polnud endiselt kippu ega kõppu.

Põhimõtteliselt vahetasin nendega selle paari kuu jooksul kuus korda kirju ning vestlesin sama hulga kordi live chatis mõne järjekordse Peteri või Andrasega, kes keeleoskuse põhjal minuga küll pigem mõnest Bangladeshi klienditeeninduskeskusest purssis. Sealjuures paluti mult korduvalt ja korduvalt uuesti pangaandmeid, väideti vahepeal, et minu pank ei aktsepteeri ülekannet (mis oli vale) või ülekanne oli just samal päeval tehtud (samuti vale). Natuke lootust lisas olukorras see, et üks mu lugeja kuu aega tagasi kompensatsiooni ülekandena siiski kätte sai.

ryanair.jpg
Jagasin Facebookis rõõmu

Lõpuks panin just kõik materjalid kokku, et see saaga Tarbijakaitseametisse suunata, kui täna hommikul saabus pangaäpilt teavitus, et mu kontole on raha laekunud. Suur oli minu üllatus, kui kontolt vaatas lõpuks vastu sendipealt 800-eurone ülekanne Ryanairilt. Täpselt neli kuud pärast lennu hilinemist. 

Kokkuvõttes muutus kogu see kemplus minu jaoks lõpuks puhtalt põhimõtte küsimuseks ja mul on väga hea meel, et see siiski positiivse lahenduse sai. Rahast ka muidugi ära ei ütleks. 🙂 Minu järeldused saagast on järgmised: 

  • Kompensatsiooni taotlust tehes tasub kindlasti taotlusesse märkida ka lause: “We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.” (Lisasin vastava täienduse ka esialgsesse postitusse).
  • Kui suhtled Ryanairiga live chati vahendusel, kopeeri kõik vestlused hilisemaks tõestamiseks eraldi faili/google docsi.
  • Ole järjekindel!
  • Kui ikka ussi- ega püssirohust abi pole, saab aidata Tarbijakaitseamet, kes kuulub üleeuroopalisse võrgustikku ECC-Net. Sealjuures pole ka vahet, kui lend pidi toimuma mõnest muus Euroopa riigist ning lennupakkuja on üldse kolmandast Euroopa riigist. Ka minu juhtumi puhul oli Eesti EL tarbija nõustamiskeskus valmis koostöös Iirimaa vastava ametkonnaga menetlust alustama. Nendega saab kontakti aadressil consumer@consumer.ee.

Maggie Smith Role Models Heroes Etc GIF

Tulen ühisrahastusskeptikuna kapist välja

Ilmselt on tähelepanelik lugeja juba kildhaaval pusle kokku pannud, et ühisrahastusse mul suuremat usku pole. Erinevalt paljudest rahablogijatest, kelle portfellist moodustab ühisrahastus ligi poole, on minu kukrus seda hädised protsendid ning praegu puudub plaan sinna ka rohkem panustada. Kuna Rahajutud küsisid mult sellel teemal hiljuti kommentaari, pidin natuke eneseotsinguid tegema ja mõtlesin, et on aeg selle hoiakuga päris kapist välja tulla: “Ema, isa… ma olen… ühisrahastuse skeptik.” 

Minu otsene kokkupuude ühisrahastusega piirdub sellega, et olen natuke Bondoras kätt proovinud, ent kaotasin kiirelt platvormi vastu usalduse ning tulin selg ees välja tagasi. Õnneks ei saanud erinevalt paljude teiste inimeste kogemustest ka kahjumit. Samuti olen natuke investeerinud Estategurusse, aga seal oli mul huvi konkreetse Tartu kinnisvaraarenduse vastu – mu kunagise elukoha lähedal asuv tondiloss renoveeritakse sellega ära (läheb natuke mu muude emotsioonišopingutega ühte patta).

Ära muidugi iial ütle iial, aga hetkel olen pigem äraootaval seisukohal skeptik – ühtegi kriisi pole praegune ühisrahastusbuum ju veel üle elanud. Eestis on ühisrahastus õiguslikult suhteliselt reguleerimata, samas on projektides-laenudes tegemist üsna segase õigussuhete rägastikuga.

  • Lihtsamal juhul on suhtes portaal, võlgnik ning n+1 ootusärevat investorit.
  • Laenajaks võib olla ka ettevõte, millel on eraisiku käendus ning valemis on muidugi ikka portaal ning n+1 teist selli. 
  • Praegu võidukäiku tegeva Mintose valemi puhul on osalised laenu andja, laenu võtja, portaal ja muidugi ikka need n+1 teist võlausaldajat. 
On mõned inimesed

Kui nüüd portaal välja arvata, on kõik need osaliselt tõenäoliselt iga investeeringu puhul ka erinevad. Enamasti ei anna portaal investorile ka piisavalt infot, et oleks võimalik näiteks veenduda, kui hoolikalt ning ettenägelikult on erinevad suhted reguleeritud. Kui üks või mitu neist suhetest lõpuks hapuks peaks minema, võib investoril oma huvide kaitsmine väga keeruline olla (ja lihtsureliku jaoks suisa võimatu). Tagatipuks pole ühisrahastuse investeeringud ka kuigi likviidsed – kui sõit läheb metsikuks, pead selle tõenäoliselt lõpuni kaasa tegema.

Surematu aktsiaguru Saario on hoiatanud, et aktsiaost pole lotomäng, aga mulle tundub, et ühisrahastuse praeguse süsteemi ning saadaoleva info juures on justnimelt tegemist lotomänguga. Peamised taktikalised komponendid on investori jaoks võimalikult usaldusväärse portaali valimine, hajutamine ning jumala halastusele lootmine. Järgnev on juba puhas palve, et portaal püsti püsib ning võlgniku probleemide korral midagi ka ette võtab.

Selleks, et mitte ainult puhast auru suust välja ajada, võtsin ette ja lugesin läbi ka Mintose investorilepingu. Käed püsti, kui paljud seda üldse teinud on? Võin öelda, et dokument on 11lk tihedat inglisekeelset (või lätikeelset, kui see rohkem mokkamööda peaks olema) teksti, kus näiteks investori õiguste ja kohustuste all on ainult kohustused. Muuhulgas on Mintos täielikult vastutusest vabastatud, kui laenuvõtja oma lepingut rikub ning tagatipuks on portaalil õigus leping iga hetk 10-päevase etteteatamisega üldse üles öelda.

Siinkohal võiks küsida, kas riik ei kaitsegi inimese surematut õigust olla nii loll või lepingute lugemise osas laisk, kui hing ihaldab. Näiteks tarbijalepingute puhul on ju mingid konksud kuskil võlaõigusseaduses, mis lihtsurelikukahjulikud tüüptingimused nii ehk naa tühiseks teevad (või midagi taolist, eivä). Kuna selles osas veel vaidluspraktika puudub, on mõnedel allikatel oht, et piisava aktiivsuse korral loetakse portaalikasutaja tegevus juba kutseliseks tegevuseks. Sel juhul on juba igaühe enda vastutus tehingute ohud ning tingimused endale selgeks teha. 

Samuti võiks küsida, kas tagasiostugarantii süsteem siis ei päästagi? Ilmselt päästab see täpselt nii kaua, kuni portaal või laenuandja ise vee peal püsib. Turult kadumise korral lubab nt Mintos küll lahkelt kõik võlgade väljanõudmiseks vajaliku info kliendile anda, aga ilmselt saab iga investor aru, et jupphaaval neid laene jumal teab mis õigusruumi välja hagema minna on aja- ja närvikulukas ning tõenäoliselt ka tulutu.

Muidugi ma ei välista, et ühisrahastuses võib minna ka väga hästi ning äkki ma olengi loll, kes maas vedelevat tootlust üles korjata ei oska. Samas ütlevad ka kohalikud ühisrahastuse pooldajad, et väidetavaid tootlusi sealt tegelikult oodata ei maksa. Võttes nüüd võrdluseks börsi, siis jah, ka sealt võib tulla ootamatuid üllatusi, aga vähemalt ei saa seal keegi 10-päevase etteteatamisega lihtsalt ühepoolselt suhtest välja astuda (Olympicut ei lasta praegu börsilt minemagi).

Kokkuvõttes on ühisrahastuses minu jaoks praegu kontrollimatuid ning tundmatuid faktoreid liiga palju, et selle alla sellist raha panna, millest täiesti ilma ei tahaks jääda. 

Kuidas teile tundub? Kas viie aasta pärast on ühisrahastajate rinnad haavleid täis või šampuseklaasid kobrutamas? 

REISINIPID: mida teha, kui lend hilineb, ehk kuidas Ryanair mu reisi kinni maksis

reisipäis

Ryanairi juht on öelnud, et lennuk on lihtsalt üks tiibadega buss ning minu aastatepikkune (odav)reisimine kinnitab, et enamasti on lennugraafik lollikindlam, kui enamik linnaliinibusse. Seetõttu pole ma ka kunagi vaevunud Euroopas reisides reisitõrkekindlustust tegema. Ei tea, kas mul on vedanud või olen ma naiivne, aga seni pole ma pidanud seda kahetsema. Seni…

Kujutage siis ette mu näoilmet, kui ühel kenal talvisel laupäeval Riia lennujaamas istudes teatati esiteks pooleteisetunnisest hilinemisest, mis lõpuks päädis Milano lennuki väljumisega ligi 4 tundi lubatust hiljem. Plaanitud jätkulennust Napolisse olime sellega hoolimata ülimõistikust 3,5-tunnisest ümberistumisajast igatahes maha jäänud, broneeritud öömaja samuti raisku läinud ning veel viimse hetkeni kaalusin, kas mul üldse tasub reisi enam ette võtta.

Kuna esimene lend pidi puhtjuhuslikult minema siiski samasse riiki (erinevalt tagasilennust, mis käis läbi Brüsseli), otsustasime plaanid lihtsalt veidi ümber mängida ja Napoli-Rooma asemel ette võtta Põhja-Itaalia ning Rooma. Siiski ei jõudnud ma reisilt naasmist ära oodata, et saaks hakata Ryanairile mahlakat kaebust kokku kirjutama.

Reisija õigused hilinemisel

Euroopa lennureisijate õigused on ka reisikindlustuse puudumisel tagatud Euroopa Liidu regulatsiooniga EU 261. Kuna selle kohta liigub väga palju vastukäivat või segast infot, panen hilinemisega seotu siia lühidalt kirja. (Täpse ülevaate kõigist EL lennureisijate õigustest leiad SIIT.) Tegemist on EL regulatsiooniga, seega kehtib see neile lendudele, mis vähemalt algavad või lõppevad Euroopa Liidu riigis. 

Õigus hoolitsusele

Lennu vähemalt 2-tunnise hilinemise (või tühistamise) korral on reisijal õigus hoolitsusele, s.o söögile-joogile, telefonikõnedele, vajadusel ka öömajale. Eesti tarbijakaitseameti hinnangul tuleks piisava söögi all mõista kerget einet, kui lend hilineb kaks-kolm tundi ja sooja toitu, kui lend hilineb üle kolme tunni. Isegi kui lennufirma jagab välja 5-euroseid vautšereid, millega saab hädapärast ühe võileiva, võib hiljem reaalsed kulud tšekkide alusel juurde nõuda.

Õigus kompensatsioonile

Piisavalt pika hilinemise puhul peab lennufirma reisijale maksma fikseeritud määras kompensatsiooni. Reisija ei pea sealjuures kuidagi tõestama, et tal tekkis sellega seoses lisakulusid või ebamugavust, sest nii pika hilinemise puhul seda juba eeldatakse (nt nagu meil jätkulennust mahajäämine ning reisiplaanide täielik ümbertegemine, sh kiirkorras võetud asendushotellid). Kompensatsioonide määrad on järgmised:

Lennu pikkus Hilinemise aeg Kompensatsioon
kuni 1500 km vähemalt 2h 250 €
1500-3500 km vähemalt 3h 400 €
üle 3500 km vähemalt 4h 600 €

Vahemaad kahe lennujaama vahel saab arvutada näiteks SIIN.

Kui lennufirma suunab reisijad teisi teid pidi sihtkohta ja asenduslend jõuab kohale eelnimetatud ajast varem, on reisijal siiski õigus vähemalt 50% kompensatsioonile. Lisaks saab kompensatsiooni nõuda ka aastaid tagantjärele – näiteks Eestis on see piir 3 aastat ja Inglismaal suisa 6 aastat.

Muu kahju

Juurde võib nõuda ka kõikvõimalikku muud kahju – täpsemalt soovitan lugeda juba regulatsioonist endast või EL infolehelt. Pigem tasub kõigi ootamatute kulude kohta tšekid alles hoida ning pigem neid rohkem kui vähem avaldusse sisse kirjutada. Vana tarkus: palju küsid, vähe saad, vähe küsid, ei saa midagi.

Erakorralised asjaolud

Erakorralised asjaolude puhul lennufirma kompensatsiooni maksma ei pea. Sinna alla kuuluvad näiteks halb ilm, terrorirünnakud jmt ettenägematu ning ettevõttest sõltumatu asjaolu. Samas lennuki rikked on ettevõtte äririsk ja seda erakorralise asjaoluna kasutada ei saa (ehkki üritatakse). Näiteks meil oli tegemist tehnilise probleemiga ja Kaunasest saadeti kohale asenduslennuk (mis nähtavasti sõitis mööda maad, sest tal kulus saabumiseks neli tundi).

Reisijatel on isegi sellisel juhul õigus hoolitsusele (toit, majutus, telefonikõned jmt), kui tegemist oli erakorraliste asjaoludega (ehkki ka sellest üritatakse kõrvale hiilida, nt Ryanari Islandi vulkaanipurske ajal).

Kuidas Ryanairis kaebust esitada?

Ryanairi kodulehe alumises servas menüüs sektsioonis Useful info: Contact us —> Compliments or general complaints —> EU 261, flight cancellation and delay, please click here.

Ankeetides tuleb esitada lennu ja broneeringu numbrid, algus- ning sihtkoht jmt asjassepuutuv info. Ühe broneeringu kohta tuleks asjaajamise lihtsustamise huvides esitada üks ühine pretensioon – mina esitasin selle korraga kahe inimese kohta. Kindlasti tuleb vajutada linnuke ankeedi teise lehekülje paremale üles kasti. 

Hõiva

Ankeedi allserva kastikesse “other” kirjutasin kindluse mõttes veel teksti:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 1b we claim compensation 400 € per person (800 € in total). We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Samuti tuleb lisada järgnev pangainfo (kopisin selle samuti “other” kasti): 

  • Bank name – panga täpne nimi, nt AS LHV Pank
  • Account Holder – konto omaniku nimi
  • Account Number/IBAN – konto number, mis Eestis enamasti ongi juba IBAN numbriks teisendatud (EE algusega)
  • Swift – panga tunnuskood. Eesti pankade Swift numbrid leiab SIIT.

Mis siis sai?

Eriti lootusrikas ma kaebuse osas tegelikult ei olnud. Esiteks pidi nõude esitajate hulk olema märkimisväärselt madal – kuskilt jooksis läbi lausa väide, et vaid 1% kompensatsiooniõiguslikest inimestest seda ka nõuavad. Lisaks pidavat otse firmale kaebuse esitamine olema eriti viljatu tegevus, sest omakorda vaid 5% pretensioonidest rahuldatakse. Suurel väljamaal on selle jaoks suisa eraldi bürood, kes ongi spetsialiseerunud vaid lennuhüvitiste nõuetele ning abi pidi olema ka ühisnõuete tegemisest.

Teiseks on Ryanairil teada-tuntud halb maine reisijate õiguste tagamise osas. Veel möödunud aastal said nad terava kriitika osaliseks, kui tühistasid massiliselt lende ning reisijaid nende õigustest piisavalt ei teavitanud või üritati kompensatsiooni maksmisest kõrvale hiilida. Vastureaktsioonina sellele viskas lennufirma õhku veksli, et hakkavad kompensatsioone välja maksma kõigist lennuettevõtetest kõige kiiremini ning lahendavad kaebused vähem kui kümne päevaga. Igal juhul pidi abi olema sellest, kui koostada piisavalt teadliku kliendi mulje jättev kaebus:

presented with a well-supported claim that demonstrates knowledge of the law, it will typically capitulate (Allikas)

Kujutage siis ette minu meeldivat üllatust, kui vähem kui 24 tundi hiljem sain Ryanairilt juba vastuse, milles nad veel kord vabandasid ebameeldiva kogemuse pärast ning lubasid 10 päeva jooksul ettenähtud kompensatsiooni täismahus mulle pangaarvele lennutada. Selline asjade käik jätab kokkuvõttes reisist ainult hea emotsiooni ning rehabiliteerib mu silmis ka mu lemmik-odavõhubussi mainet. Niimoodi julgen nendega ka edaspidi lennata. 

Kas teadsite sellisest õigusest? Kui palju teil lendude hilinemisega probleeme on olnud? 


JÄTKULUGEMINE: Kuidas ma Ryanairilt füüsilise tšeki sain ning mis sellest edasi sai.

Surm ja maksud, ehk väärtpaberite pärandamisest ning maksustamisest

Sattusin täna üle pika aja varajase aprillinalja ohvriks, kui tulin kellakeeramispäeval kangelaslikult kella 8-sse loengusse ning avastasin, et koos kella keeramisega on see ka tunnikese edasi nihkunud. 

Pildiotsingu cry gif tulemus

Kui mul ukse taga enesehaletsemisest isu täis sai, oli järgi jäänud veel paras aeg, et natuke rääkida väärtpaberite maksustamisest. Nimelt on Eestis väidetavalt aktsiate pärandamine suhteliselt kahjulik tegevus, sest tulumaksuhaamer lööb pärandipotti täie jõuga. Uurisin siin hiljuti, et kuidas sellega ikka täpsemalt lood on ning millest see tuleb.

Kurja juur peitub tulumaksuseaduse § 38 lõikes 1’1, mille järgi loetakse pärandina saadud vara soetamismaksumuseks üksnes pärija tehtud kulud. S.t et pärandaja võib küll kasutada investeerimiskontot, pidada arvestust aktsiate ostuhindade jmt üle, aga pärija puhul nullitakse see ikkagi ära. Kui ta tahab aktsiaid müüa, tuleb tulumaksu maksta täies mahus. 

See säte on seaduses võrdlemisi värske – aastast 2015. Enne seda maksustati pärandit praktikas samuti täies mahus ning lähtuti loogikast, et pärimine on rikastumine ja võrdne kingi saamisega. 2014. aastal tegi aga Riigikohus põneva otsuse (12.02.2014 lahend asjas 3-3-1-97-13), mille järgi on pärimine õigusjärglus, mille käigus lähevad pärijale üle ka kõik asjaga seotud õigused ning kohustused. Kuna see on põhimõtteliselt pärimise definitsioon, on muidugi tore, et selles osas lõpuks selgus majja sai. Seega möönis kohus, et kui seadus pole öeldud teisiti, läheb ka pärandi soetamismaksumus pärijale üle.

Mõeldud, tehtud ja selline säte tulumaksuseadusesse ka kirja sai. Muidugi tekitas see kiire vastureaktsiooni, kui Eesti Maksumaksjate Liit kaebas õiguskantslerile, et selle sättega kehtestati varjatud kujul pärandimaks.

Pildiotsingu not fair gif tulemus

Õiguskantsler aga leidis, et kõik on okidoki, sest seadusandja “on toiminud kooskõlas talle põhiseadusega antud volitustega kujundada maksusüsteem oma äranägemisel”. Pärijatel tekib maksukohustus alles siis, kui vara müüma hakatakse, s.t ei saa tekkida olukorda, kus inimene peab maksu tasumiseks pärandi maha müüma.

Samuti ei leidnud õiguskantsler ebavõrdset kohtlemist, sest sama liiki ja sarnastel asjaoludel vara müümisest kasu saanud inimesi maksustatakse samamoodi. Muuhulgas kui isik vara müüb, saavad nad kõik soetamismaksumusena maha arvata vaid enda tehtud kulud (hoolimata sellest, kas see on saadud pärandina või ei).

Minu meelest see arvamus ei võta päris arvesse seda, et pärandi saajana ei alga sinu suhe varaga sellest hetkest, kui sa selle pärid, vaid sa astud rolli, milles pärandaja ise varaga oli. Samas jättes kõrvale selle, kas jokk on jokk, võiks küsida, kui suurt tähtsust sellel lõpuks üldse on. Peamine kahju on see pärija jaoks siis, kui ta päritud portfelli tõesti kohe maha tahab müüa.

Esiteks kui investor on oma portfelli kokku ostnud väga pika aja jooksul, võib pärimise hetkeks esialgne soetusmaksumus portfelli lõpphinnast niikuinii üsna väikse osa moodustada. S.t pärija “kaotatav” mahaarvamine polekski eriline võit. Näiteks Tallinna Kaubamaja aktsia on viimase kümne aasta jooksul kriisi põhjast saadik oma hinna kuuekordistanud. Juba praegu annaks toonase soetusväärtuse mahaarvestamise võimalus tegelikult päris väikse võidu.

Teiseks võiks (eeldatavasti kõrges eas vanadussurma surnud) investor olnud oma portfelli korraldanud juba selliseks, et see toodab regulaarset passiivset sissetulekut. Kui portfell hästi töötab, siis miks peaks pärija selle üldse kiirelt maha müüma. Ma eeldan, et kui pärija majandab portfelli edasi investeerimiskonto kaudu, saab ta samuti tulumaksu maksmist edasi lükata (mingit praktikat või seisukohti ma sellel teemal küll ei leidnud).

Kokkuvõttes tundub selline regulatsioon küll põhimõtteliselt ebaõiglane, aga ma ei näe, et seal praktikas lõpuks nii suurt vahet oleks, et see investeerimise kuidagi mõttetuks peaks tegema.