Detsembrile ning aastale joon alla

Detsembri numbreid kokku lüües kontrollisin need mitu korda üle, sest välja kukkus kõigi aegade netoväärtuse kasvatustöö rekordkuu. Teadupärast on mul eesmärgiks 30. sünnipäevaks netoväärtus üle 20 000 togida. Suurima osa moodustas säästmine, millele järgnesid investeeringute tootlus ja laenude tagasimaksed. Imelise säästunipina võin välja tuua selle, et olin lõviosa kuust nii kapitaalselt haige, et kuskil ei käinud ning õieti ei söönud ka. Mis see tatrapuder ja mandariinid siis ikka maksavad, eksole. 😀 Imelise äriideena võin pühade järel efektiivseid toitumiskavu müüma hakata.

Peamiselt säästmispõhiseks jäi kuu ka seetõttu, et muude toimetuste vahel ei jõudnud raha paigutamisega tegeleda. Kullipilgul jälgisin küll Tallinna Vee otsusele järgnenud saagat. Müüsin ise oma osa juba tükk aega tagasi väga viisaka hinnaga maha, aga pärast kohtuotsust oleks potentsiaalselt võinud tekkida soodne ostuolukord. Päris põnev oli jälgida Tallinna börsi pikka taipamisaega, sest otsus oli juba mõnda aega teada ning uudiski Postimehe esilehel laiutanud, kuni aktsiahind lõpuks nina veidi allapoole suunas. Üsna põgusaks see langus jäigi, seega minust jäi see aktsia siiski puutumata.

Kuna vabalt seisva raha osa hakkab ebamugavalt suureks muutuma, pean selle järgmine kuu ette võtma. Läksin lükkasin vähemalt regulaarse makse kasvukontosse ära, et süda rahul oleks. Hõiva

Lõin tabelisse ka kalendriaasta netoväärtuse kasvatustöö, kus on eriti ilmekalt näha juulikuine autoost (ja enda silmale mõned muud suured väljaminekud). Siiski on tegemist ühe kulutusega, mida ma siiani hetkekski kahetsenud pole. Ilmselt tuleb sellel teemal varsti ka säästunippide teemalises seerias postitus, miks meil autot vaja oli ja mis valikul määravaks sai. Huvitava paralleelina võttis Rahalood endale just eesmärgiks autost hoopistükis vabanedaHõiva.PNG

Kokkuvõttes on ikka päris tormiline ja samas edukas aasta olnud. Detsembrikuine haigus muidugi näitas ilmekalt, kui suur säästumäär ilmselt siis oleks, kui ma palju vähem meelelahutusele raha kulutaks (mitte, et ma elus oleks valmis seda ohvrit tooma). Lõin just huvi pärast kokku, et rahaga mängimise kõrvalt olen käinud viis korda reisil (neli lühemat reisi Euroopas ja 2-nädalane reis Aasiasse), kuus korda Eesti-sisestel spaa- või hotellitrippidel ja kümme korda osalesin rahvaspordiüritustel. Rohkem mul eraelu lihtsalt polegi, sest muu vaba aeg on kooli ja trenni all kinni.

Nüüd tuleb uueks aastaks motiveerivad eesmärgid püsti ajada ning sama hoogsalt edasi sammuda.

Mammutränt: kas säästmine tõesti on jõukohane igaühele?

Täna lehti sirvides jäi mulle mitmelt poolt silma säästmise teema. Postimehes ütles Swedbanki juhatuse esimees, et II pensionisamba kaotamisega inimestelt säästmiskohustuse äravõtmine on vastutustundetu. Äripäevas refereeriti aga MarketWatchi artiklit säästmissoovitustega ning pealkirjaks oli omajagu intrigeerivalt “Säästmine on jõukohane igaühele“.

Ma olen täiesti nõus, et väga paljud normaalsel või suisa heal järjel inimesed säästavad Eestis liiga vähe. Millegipärast on palgaga kuu lõpuni väljatulek juba suur saavutus (a’la tubli laps, et ei kulutanudki taskuraha korraga ära) ning suurema puhvri kogumisega tegeletakse vähe. Samuti loodetakse põhjendamatult palju pensioni peale ning erinevate uuringute järgi ületavad inimeste ootused tulevasele vanaduspensionile realistliku prognoosi suisa kordades. 

Säästlikku eluviisi takistavad ka erinevad kompleksid, tabud ning ühiskondlikud väärtushinnangud. Valehäbi võib väljenduda nii üle jõu käiva auto ostus kui muudes prestiižipõhistes tarbimisvalikutes. Tundub, et üks põletavaid muresid on hirm paista vaesena, mistõttu tuleb kõik teenitav võimalikult silmatorkavalt oma staatuse tõestuseks väljanäitusele panna.

Vaesuslõks

Samas on üleolev ning ebaõiglane väita, et kõik inimesed on oma väheses säästmises ise süüdi. Teatud sissetulekute tasemest ülespoole on säästmine ikka kordades lihtsam, kui miinimumilähedase elatustaseme juures. Muidugi on inimestel loomupärane soov kirjutada kõik oma saavutused ainult iseenda tubliduse arvele ja selle moraalse pjedestaali kantslist ülejäänud lihtrahvast manitseda, kes nähtavasti päris nii õigesti elada ei oska.

Tulles nüüd enese nautimise pilvelt korraks maa peale, toon mõned elulised näited. Kõrgem sissetulek annab inimestele paindlikkuse osta asju parimal võimalikul ajal. Näiteks kauasäilivaid toidukaupu on võimalik osta hea soodukaga pikaks ajaks ette. Riiete ostu on võimalik ajastada allahindlustele, äkki isegi välismaale šoppama sõita ning osta ka kvaliteetsemaid asju, mis lõpuks proportsionaalselt kauem vastu peavad. Kui aga inimene elab palgapäevast palgapäevani ja pidevalt kõiki kulusid katab põhimõttel “kus tulekahju kõige suurem”, ei ole tal luksust ega rahalist puhvrit, et isegi paari kuu lõikes kulutusi ümber ajastada.

See on selline vaesuslõks, millest väljarabelemiseks on vaja juba kõrgema taseme sihikindlust ning teotahet. Kui inimene niikuinii pidevalt hädavajalikest kulutustest loobub (olgu selleks siis esmatarbekaubad või hambaravi), on vaat et kõlvatu ette heita, miks ta selle kõrvalt kasvõi 30 eurot iga kuu kõrvale ei suuda panna. Sellises olukorras on väga raske näha olukorrast väljapääsu või selle igakuise 30 euro kunagist potentsiaalset kasu.

Veel üks vaesuslõksu näide on seotud kinnisvaraga. Kõige soodsam on elada uues või hiljuti korda tehtud eluasemes Tallinnas või Tartus, mille kütte- ja hoolduskulud on madalad, aga väärtus rühib rõõmsalt muudkui ülespoole. Kui nüüd inimese eluase on sattunud hoopis nullilähedase kinnisvarahinnaga maapiirkonda, neelab sageli hädavajalikeks parandusteks suuri summasid, mis kinnisvara hinnas kuidagi ei kajastu, on sisuliselt tegemist põhjatu auguga, millest on väga raske omal käel väljuda. Sageli lisanduvad sellele veel proportsionaalselt kõrgemad teenuste hinnad üleüldiselt, pooltühjades kortermajades tuleb naabritel kanda ka mõne Soome putkanud kaasomaniku osa maja kuludest jne, jne.

Jah, kindlasti on kuidagi võimalik ka eelkirjeldatud olukordades säästa ja paljud sellises olukorras inimesed seda ka teevad. Ma tahan lihtsalt öelda, et tegemist on proportsionaalselt kordades suurema vägitükiga, kui jätta kontoritöötajana mõni lõuna väljas söömata või hooaja moele vastav kleit ostmata.

Ühiskondlik hargnemine

Samuti ei saa silma kinni pigistada selle ees, et inimeste võimekus oma rahaasjade korraldamisel on lihtsalt erinev. Hea rahaharidusega saab seda vahet küll siluda, aga teatud impulsiivsust ja planeerimise ning raha teenimise võimekuse erinevusi ei saa me lõpuni ise kontrollida. Hiljuti toodi ka EPLis välja, kuidas kõrgelt haritud keskklass libiseb ülejäänud ühiskonnal sissetulekutelt eest ära.

Siin on korrelatsioon jälle ühene: mida kõrgem on haridustase, seda kõrgem on muu sissetulek.”

Lühidalt öeldes: mida kõrgem on inimese haridustase, seda lihtsam on tal leida teisi sissetulekuallikaid. „See on võimalik neile, kes on saanud kõrgema hariduse ja selle tõttu kõrgema sissetuleku. Kui nad selle investeerivad, tekib neil uusi võimalusi

Me ei saa ühesuguse näpuga vibutada nii nende suunas, kes oskavad ja suudavad säästa, nende suunas, kes suudaks, aga ei oska säästa ning nende suunas, kellel pole luksust rahaasju isegi kaks kuud ette planeerida, vaid tegeleda tuleb söögiraha kuu lõpuni venitamisega. Nende gruppide probleemide ning võimalustega tuleb tegeleda eraldi ja erinevate meetoditega.

Sundsäästmine

Tulles tagasi Swedbanki juhatuse esimehe intervjuu juurde, tõstatatakse intervjuu lõpus probleem, et kohustuslike pensionisammaste kaotamisega võetaks inimestelt ära säästmine. Kõlama jääb mõte, et pensionisammaste töötamiseks on justnimelt vaja sunnimehhanismi, sest muidu inimesed neid ei kasuta. Mulle meenub sellega seoses ühe mu kunagise õppejõu püstitatud kuldne küsimus:

Kui rumal peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?

Arenenud ühiskonnas peab selleks ikka päris erikuradi rumal olema. Ma arvan, et enne säästma sundimist peaks läbi proovima kõik leebemad meetodid, et säästmist toetaks inimeses sisemine motivatsioon. Kui mingid sunnisäästmisinstrumendid üldse vajalikud on, tuleb sealjuures tagada, et need ka heaperemehelikud (heariigiisalikud?) on. Ma usun, et oma seni nullilähedase tootlusega võivad pensionifondid olla kirstunaelaks üsna suure osa inimeste investeerimisjulgusele. Vaatasin just oma pensionifondi väljavõtet ja aastaga on see igati progressiivne ning eesrindliku panga fondike kasvanud kidurad 2,9%. Möödunud aasta turgude rallimist arvestades on see igati nukravõitu tulemus.

Kokkuvõttes tuleks minu meelest olla väga ettevaatlik kõigi särasilmsete üldistustega selle osas, mis inimestele jõukohane on – olgu siis võimete või võimaluste poolest. Samuti tuleks väga ettevaatlik olla kõigi sunniviisiliste abitegudega, mis halvemal juhul hävitavad viimasegi motivatsiooni õigeid valikuid teha. 

Üürilepingu nõuanded

Üürikinnisvaraga mässamine on üks vähempassiivsetest investeerimisvormidest, mis omandiusku eestlastele täitsa arusaadava rahapaigutusmudelina tundub. Sageli ei pea üürimaailma sukeldumiseks omale korterit soetamagi, vaid kinnisvara satub kätte näiteks pärimise teel. Kui oled korra surnud vanaonu korterisse edeva marmorimitatsiooniga linoleumi maha rullinud ja timmitavad erivärvilised LED-ribad voodi kohale installinud, võid uhkusega Tinderi profiilile lisada märke:

kinnisvaraarendaja // kinnisvarainvestor // entrepreneurial prodigy

Olen oma täiskasvanuelu jooksul (kui tudengi-pool-lapsepõlve nii nimetada saab) seigelnud läbi enam kui tosinalt üüripinnalt, samas olnud ise ka vereimejast üürileandja rollis ning ennemuistsest ajast saadik üüriteemadel koolitusi andnud. Selle käigus on mulle silma jäänud päris palju üürilepingu küsimusi, mis mõlemale poolele kuidagi segaseks kipuvad jääma. Kuna mulle hiljuti jälle ühest Facebooki üürigrupist mingi tuline (ja tulutu) vaidlus ette jäi, võtsin kätte ja viskasin peamised punktid kiireks postituseks kokku.

Mis värk selle maakleritasuga siis ikka on? 

Iga paari nädala tagant laskub mõnes üürigrupis pilve pealt tõde kuulutama järgmine prohvet, kes hoogsate hüüumärkide ja maitseka koguse caps lockiga purskab kuuldavale raevuka tiraadi, kuidas seaduse järgi ei pea üürnik maaklerile maksma, ärge laske ennast petta, võitleme viimse veretilgani, ükskord me võidame niikuinii, ükskord prahvatab vimm jnejne. Lõppu veel soe soovitus kutsuda politsei või seista oma õiguste eest. Laskumata diskussiooni maakleriteenuse vajalikkusest (kuigi ma khm-khm, pole veel elus pidanud korterit maaklerilt üürima ega tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks üürileandmisel maakleri abi vajanud), jätab see ikkagi tegelikust olukorrast veidi vildaka pildi.

Jah, võlaõigusseaduse järgi maksab maakleriteenuse eest reeglina teenuse tellija. Ei, kuskil pole sõnaselgelt kirjas lauset, et “üürnik ei pea maaklerile maksma”. Reeglist võib kokku leppida ka erinevalt, ehk põhimõtteliselt kui kinnisvarakuulutuses on selgelt kirjas, et maakleritasu maksab üürnik, on kuulutusele reageerija selle tingimusega juba ise nõustunud (ehkki kaubelda võib ju üritada). Kui maakler pole taibanud seda kolme sõna isegi kuulutusse panna, siis otsest alust maakleritasu nõudma hakkamiseks pole, aga praktikas võetakse selle jutu peale ilmselt lihtsalt järgmine kandidaat. Kokkuvõttes on maakleritasu rohkem kõlbluse ja aumehelikkuse küsimus, aga ei midagi kriminaalset, mille peale päriselt politseid kutsuda saaks.

Aga omaniku poolt küsitav lepingutasu? 

Teate ju küll neid “otse omanikult” kortereid, kus maaklerit küll vahel pole, aga lepingutasu ca kuu üüri ulatuses küsitakse ikka. Mõnel juhul pannakse maaklerit etendama hoopis näiteks elukaaslane või pereliige. Taas – tegemist on pigem moraalse küsimusega ja midagi keelatut selles pole.

Samas ma näen, et lepingutasu võib teatud tingimustes olla täiesti mõistlik viis sõeluda välja pikaajaliste plaanidega üürnik, kui üür selle võrra näiteks nõksu madalam on. Lihtsalt sel juhul peaks ka üürniku kaitseks lepingus olema mingi säte, et kui üürileandja ebamõistlikult vara lepingut lõpetada soovib (nt isiklikel põhjustel, mitte üürniku lagastamise tõttu), saaks üürnik proportsionaalse osa lepingutasust tagasi.

Mida lepingu sõlmimisel tähele panna

Üürilepingute peamine regulatsioon on kirjas võlaõigusseaduse üürilepingu osas. Mitte mingit mõtet pole seda lepingusse ümber kopeerida, isegi kui kiusatus tähtsana kõlavaid lauseid hästi palju kokku lükata on suur. Üleüldse on enamik üldküsimusi seaduses reguleeritud ja vaat et kõige olulisem lause selles osas peitub paragrahvis 275:

Eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

See tähendab, et kõik seadusest rangemaks või üürileandja kasuks krutitud tingimused õiguslikult ei päde. Näiteks kui üürileandja kirjutab lepingusse sisse enda õiguse leping suvalisel hetkel 2-nädalase etteteatamisega üles öelda, see ilmselt kohtus vett ei pea. Kui üürnikule see õigus antakse (üürniku kasuks kõrvale kaldudes), on tingimus aga kehtiv.

Ma möönan, et enamik üürnikke sellest sättest samuti ei tea ja seetõttu võib üürniku õigusteadmatusele panustades igasuguste selliste tingimuste lepingusse kirjutamine isegi läbi minna. Samas ma ise üürnikuna enamasti lepingu üldsätete läbitöötamisele ülearust vaimujõudu isegi ei rakendanud, sest ma teadsin, et seaduses on peamine raamistik paigas niikuinii. Soovitan ka kõigil üürileandjatel enne lepingu koostamist üldregulatsioon endale siiski selgeks teha.

Veel mõned tähelepanekud: 

  • Üürileandja peaks lepingu eesmärgi ja üürileantava pinna enda jaoks läbi mõtlema. Näiteks on üürileandja enda elamisest väljaüüritav tuba üürniku jaoks väiksema kaitsega, sest kaitstakse ka üürileandja kodu puutumatust. Samuti on kohalduva õiguse mõttes oluline lepingu tegelik eesmärk, mitte nt pinna kasutusvorm. Nt kui äripinnana registreeritud pinda üüritakse välja korterina, on üürnikul ikka eluruumi üürilepingu kaitse. Kõige olulisem, et mõlemad pooled tehingu eesmärgist ikka ühtemoodi aru saavad. Samas kui keegi üürib korterit kontoriks (ja mõlemad pooled taas sellest eesmärgist täiesti teadlikud on), ei saa üürnik poole lepingu pealt omale eluruumi üürniku kaitset lihtsalt seetõttu, et ta sinna end täie kohaga elama sättis.
  • Kõrvalkulude eest peab üürnik maksma ainult juhul, kui need on lepingus loetletud. Samuti ei pruugi piisata üldisest lausest “üürnik tasub kõik kommunaalkulud”, vaid loetleda tuleks kõik liigid eraldi (vesi, gaas jne). Loetellu saab panna ainult neid kulusid, mis on seotud asja kasutamisega. Nt trepikoja koristust “tarbib” üürnik küll, aga remondifondi pigem mitte.
  • Tagatisraha osas nägin just ühes grupis poleemikat, kus keegi oli üles leidnud selle sätte, mille järgi peab üürileandja tagatisraha hoiustama vähemalt kohaliku keskmise intressiga ning saadud intressi tagatisrahale juurde arvestama. Esiteks ei leidnud ma isegi ühtegi hoiust, kuhu paarisadat eurot niimoodi hoiule panna, et seda seal vajadusel iga hetk kätte saaks. Tagatipuks oli isegi väga suurte summade puhul aastane intress umbes 0,01%. Mulle tundub, et tegemist on surnult sündinud sättega, millel päris elus rakendust ega mõtet pole. Samuti pole mõtet kahtlustada, et tegemist on järjekordse kohaga, kus vereimejatest üürileandjad kaitsetuid lihtsurelikke koorivad.

Aga mis seal lepingus siis kirjas võiks olla?

Kirjas võiks olla kõik reaalset igapäevast suhtlust ja korraldust puudutavad küsimused, mis seonduvad konkreetsete inimeste ning konkreetse pinnaga.

  • Kuidas toimub omavaheline suhtlus – milliste kontaktide kaudu, kuidas teatatakse näidud, mis kuupäevaks, kas omanikul on õigus pinda külastada ja mis tingimustel (a’la üürniku kokkulepitud e-mailiaadressile külastusest kolm päeva ette teatades). Mis aja jooksul pärast e-maili saatmist võivad pooled eeldada, et teine pool on kirja näinud (nt et e-mail loetakse kättesaaduks 48h pärast saatmist).
  • Üleandmis-vastuvõtuakti võiks kirja saada pinna olukorra kirjeldus, sh kõik võimalikud puudused, olulisemad mööbliesemed. Paha ei teeks ka piltide lisamine.
  • Lepingus võiks olla selgesõnaliselt kirjas, et korter tagastatakse põhjalikult koristatuna ning milline on koristustasu, kui üürileandja puhastamise kuskilt tellima peab.
  • Kas üürnik peab mingeid pinnaga seonduvaid kohustusi täitma – nt kõnnitee puhastamine maja eest, trepikoja pesemine graafiku alusel jne. Kunagi suutsin üle aasta ühes majas naabrite vimma koguda, sest ei osalenud trepikoja koristamises, ega teadnud üleüldse, kuidas see majas korraldatud on.

Lõpetuseks võiks üürileandja ise oma lepingupõhja päriselt otsast lõpuni mõttega läbi lugeda ja siis natuke seedida, kas kõik vajalik ikka kirja sai. Kunagi tuli ühele mu üürileandjale täieliku üllatusena, et lepingu järgi tuleb üüri maksta jooksva kuu eest, mitte tuleva kuu eest ette. Sealjuures ei näinud ta mingit põhjuslikku seost enda koostatud lepingu ja minu käitumise vahel ning meie suhe lõppes väga kiirelt suure ebameeldiva tüliga. Muidugi pole lepinguga kõiki ebameeldivusi ennetada võimalik, aga vähemalt võiks üritada neid endale mitte juurde tekitada.

Leia kolm erinevust

Nimetu

Vasakule võid sisestada ka ükskõik millise naiseliku väe, ürgnaiselikkuse, sisemise jumalanna või kubemetšakrate avamise koolituse.

InvesteerimisGala ürituse all jagatud üllitis sobiks igal juhul kõigi eelnimetatud sündmuste jaoks (hea universaalne). Palun skandeerime üheskoos:

“Pingetest läbi hingates.
Häbi pilbasteks!
Läbi võimaluste lävi, kus vägi tekib,
Kus iga mägi tundub väike.
Kus päike, torm või äike,
Seal tähistaeva armastuse võnked.
Seal rõõmu joovastuse hõiked:
Me üheskoos kõik tähistame võite!”

Jumal anna kannatust.

Pildiotsingu cult gif tulemus